Homeros

Homeros oli Kreeka legendaarne luuletaja, kelle täpsed eluaastad ei ole teada. Arvatakse et need langevad kusagile ajavahemikku 12.-nda ja 7.-nda sajandi vahel enne Kristust. Teda peetakse eeposte "Ilias" ja "Odüsseia" loojaks. Mõned teadlased kahtlevad, kas need eeposed on ikka ühe autori looming. On väidetud, et Homeros on pimedate laulikute elukutse üldnimetus. Eeposi on tõlgitud paljudesse keeltesse. Eesti keeles ilmusid need vastavalt aastail 1960 ja 1963.

John Milton (1608-1674)

Inglise luuletaja John Milton oli kodanliku revolutsiooni kirglik pooldaja. Ta avaldas pamflette usu ja kiriku kohta ning abielulahutuse, hariduse ja trükivabaduse kaitseks. Jäi 1652. aastal pimedaks. Lõi piibliainelised poeemid “Kaotatud paradiis” (1667) ja “Tagasivõidetud paradiis” (1671) ning alistumatut mässumeelt õhkuva tragöödia “Samson Agonistes” (1671).

Tema teoste üleeuroopaline mõju oli eriti suur XVIII-XIX sajandil. Raamat “Areopagitica”, (1644) on avaldatud ka eesti keeles.

Leonhard Euler 1707-1783)

Leonhard Euler on üks kõigi aegade kõige viljakamaid matemaatikuid. Oma eluajal avaldas ta üle 500 raamatu ja pikema töö, lisaks veel peale surma avaldatud. 64-aastaselt jäi ta pimedaks. Vaatamata sellele töötas Euler välja kolme keha orbiitide ligikaudse arvutamise valemi, mida sai rakendada Kuu asendite arvutamisel. kõik vajalikud arvutused tegi Euler peast. Tal tuli selle tulemuse saamiseks lahendada 32-st teistjärku diferentsiaalvõrrandist koosnev süsteem.

Helen Keller (1880 - 1968)

Helen Keller sündis Ameerika Ühendriikide Alabama osariigi põhjaosas Tuscumbia linnas. 19-kuuselt jäi ta pimedaks ja kurdiks. Seejärel kaotas ka kõnevõime. 6-aastaselt hakkas ta saama eriõpetust. Tüdruk oli väga õppimisaldis. Esmalt õppis ta selgeks sõnad, seejärel tähed ja sõrmendid. Ta õppis lugema teksti teise inimese huultelt neid katsudes. Seejärel õppis ta ka rääkima.

Helen Keller külastas Bostonis asuvat Perkinsi Pimedate Instituuti, õppis New Yorki kurtide koolis ja koos nägijate ning kuuljatega Cambridge'i Noorte Daamide Koolis. Aastail 1900-1904 õppis ta Radcliffi kolledzis, mille ta ka lõpetas. Lisaks inglise keelele valdas Helen Keller ka prantsuse ja saksa keelt. Ta kirjutas oma elust mitu jutustust. Tuntuim neist on "Minu elu lugu" (1902). Eesti keelde tõlgituna ilmus see 1995-ndal aastal.

Jorge Luis Borges (1899-1986)

Argentiina luuletaja, prosaist ja tõlkija. Sündis Buenos Aireses, jäi pimedaks, suri Genfis.

Luuletajana esindas modernismi. Prosaistina on tuntud fantastilis-filosoofiliste novellidega. Avaldanud luulekogud “Buenos Airese kuumus” ja “San Martini vihik”, novellikogud “Fiktsioonid”, “Aleph” ning “Surm ja kompass”. Tema loomingut on tõlgitud ka eesti keelde.

Nikolai Ostrovski (1904 - 1936)

Kirjanik Nikolai Ostrovski oli üks nõukogudeaja tuntuimaid pimedaid. Aastal 1919 astus ta Komsomoli ja läks vabatahtlikuna rindele. Seal sai ta raskelt haavata. Halvatuna ja pimedana kirjutas ta aastail 1923 kuni 1934 romaani "Kuidas karastus teras". Selle töödeldud variandist (1935) sai Nõukogude kirjanduse tähtsaim propagandateos. Sellest raamatust on eesti keeleski ilmunud mitu trükki. Kirjaniku teine romaan "Tormi sünnitatud" jäi lõpetamata.

Stephen Kuusisto (1953)

Soome päritolu Ameerika luuletaja ja pedagoog Stephen Kuusisto on sünnist saadik väga halva nägemisega. Ta näeb värve ja piirjooni. Mees lõpetas Kirjanike õpitoa ja õpetas mitmes kolledžis. S. Kuusisto on ka töötanud treenerina juhtkoerte koolis. Ta on avaldanud kirjutisi mitmes väljaandes. Aastal 1998 avaldas S. Kuusisto romaani "Pimedate planeet", mis ilmus aastal 2000 ka eesti keeles.

Peter White

Inglane Peter White on olnud kogu oma elu pime. Nägemispuudest hoolimata sai temast ajakirjanik, kirjanik ja saatejuht. Ta elab Londonis ja töötab BBC-s. Aastal 1998 avaldas ta nägemispuudega inimeste elu käsitleva lastele mõeldud raamatu "Elu pimedana", mis tõlgiti aastal 2000 ka eesti keelde.

Ray Charles(1932 - 2004)

Eakaim pime popstaar on klaverimängija ja laulja Ray Charles. Ta jäi 9-aastaselt pimedaks ja 15-aastaselt vanemateta. Oma esimese singli ilmutas ta 17-aastaselt. Ray Charles ühendas bluesi ja gospelmuusika. Nii tekkis mustanahaliste popmuusika ehk soul. Aastail 1960-1975 sai ta 8 Grammy auhinda. Inglise muusikaajakirja "Moyo" hinnangul on ta 20.-nda sajandi väljapaistvamate menulauljate hulgas kümnendal kohal.

Ray Charles esines 2002.aastal kontserdiga Tallinnas

Jose Feliciano(1945)

Jose Feliciano sündis pimedana Puerto Ricos, kuid kasvas üles Ameerika Ühendriikides. Aastal 1968 sai ta kuulsaks televisioonis USA rahvushümni soul versiooni esitamisega. Samal aastal sai ta ka kaks Grammy auhinda. Kuldplaate on tal ühtekokku umbes 30. Jose Feliciano põimib oma repertuaari afro-ameerika ja ladina-ameerika folkloori elemente. Tema kuulsus põhineb paljuski laulude tõlgitsemisel.

Stevie Wonder (1950)

Kõigi aegade mõjukamaks pimedaks lauljaks peetakse sünnist saati pimedat Stevie Wonderit. Tema lapsepõlv möödus Ameerika Ühendriikides Detroidis. Aastal 1963 sai ta kuulsaks oma esimese salvestatud hitiga. Ta on loonud laule nii enda kui ka teiste tekstidele. Lisaks laulmisele mängib ta suupilli, klaverit, orelit ja trummi.

Andrea Bocelli (1958)

Itaallane Andrea Bocelli jäi pimedaks 12-aastaselt jalgpallimängus saadud põrutuse tagajärjel. Ta omandas juristi kutse ja hakkas tegelema oma huviala - muusikaga. Sel alal võttis ta eratunde. Restoranides laulmist alustanud mees on saavutanud tenorina maailmakuulsuse. Tema varasematel plaatidel olid läbisegi populaarsed Itaalia laulud ja kerge klassikaline looming. Hiljem välja antud plaatidel on salvestatud aga ooperiaariad.

2003. aastal oli võimalik külastada tema Tallinnas toimunud kontserti.

David Blunkett (1947)

Inglane David Blunkett õppis Sheffieldi pimedate laste koolis. Ta on olnud nii Sheffieldi linnanõukogu ja Suurbritannia parlamendi liige kui ka haridus- ja siseminister.

Erik Weihenmayer

Pime ameeriklane Erik Weihenmayer on kogenud alpinist. Aastal 2001 jõudis ta esimese pimeda inimesena Mount Everesti tippu.

Mike Conway

Ameeriklane Mike Conway kaotas 22- aastaselt suhkruhaiguse tõttu nägemise. See katkestas tema tuletõrjuja õpingud. Pimedana tegeleb mees langevarjuhüpetega. Algul tegi ta hüppeid koos instruktoriga, hiljem aga üksi. Ta olevat suuteline osalema ka rühmahüpetes koos mitme langevarjuriga.

Pirjo Kallio

On tavatu, et pime inimene tegeleb arvestataval tasemel maalimisega. Soomlane Pirjo Kallio aga just seda teebki. Tema lapsepõlveunistus oli saada kunstnikuks, kuid suhkruhaiguse tõttu jäi ta 24-aastaselt pimedaks. Pirjo Kallio maalib sõrmedega, kasutades eelnevalt paberist välja lõigatud kujundeid. Tema lemmikteemadeks on lilled ja maastikud. Ta on esinenud näitusega Soomes ja ka Eestis.

Arukase, Kalju: Punktkirja tähtsus minu elus

Kunagi olin ma nägija. Nooruses tegelesin väga palju erinevate spordialadega, milleks olid kergejõustik, võrkpall, korvpall, rahvastepall, jalgpall. Sõitsin jalgrattaga, tegelesin kiiruisutamisega, suusatasin ning mängisin malet, kabet, koroonat ja lauatennist. Lisaks sellele osalesin näite- ja kunstiringis ning lõin kaasa pantomiimitrupis.

Mul oli väga hea meel, kui sain Pärnu “Viisnurka” puidutsehhi tööle, sest ma olin omandanud tisleri eriala ning tahtsin teha keerulisi töid. “Viisnurgas” juhtus minuga suur õnnetus, mis võttis minult nägemise. See oli 1970. aastal. Ühel tööpäeval katsusin tualettruumis suurt paberkotti ning sellest kotist paiskus peent puru mulle silma. Hetkeks oli mul silmade ees täiesti must. Ma ei näinud midagi ja mu silmad kipitasid hirmsasti. Pesin külma veega oma silmi ning läksin tööle tagasi. Töötasin rahulikult edasi. Ma ei julgenud kellelegi oma õnnetusest rääkida. Kuigi praegu saan aru, et oleksin pidanud kohe rääkima, kohe arstiabi saama. Võib-olla oleks siis veel midagi aidanud.

Samal õhtul, kui õnnetus juhtus, läksin kooli. Nimelt õppisin sel ajal - 1970-1978. aastal Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli Pärnu konsultatsioonipunktis. Kui koolis hakkasin raamatut lugema, ehmusin väga. Tähed olid kõik udused, read jooksid viltu. Ma ei näinud enam korralikult lugeda. See oli tõeline šokk! Järgmisel hommikul läksin silmaarsti juurde, kes andis mulle ainult silmatilkasid. Arst ei uskunud, et minu nägemiskaotuse põhjustas hape. Ta arvas, et põhjuseks on pärilikkusega seotud haigus. Nii algasid minu otsingud ja võitlemised. Kokku üheksa korda olin haiglas uuringutel, samuti käisin silmaarstide juures Odessas ja Tartus, kuid minu suureks õnnetuseks ei saanud mind keegi terveks ravida. Mitte keegi ei suutnud mulle nägemist tagasi anda. Minu nägemine halvenes järk-järgult ja 1984. aastal olin täiesti pime.

Esialgu tundus elu täiesti mõttetu, eluisu oli kadunud. Kuid mingil hetkel sain sisemist suurt jõudu ja otsustasin hakata punktkirja õppima.

1993. aasta märtsis läksime abikaasaga Pärnu Pimedate Ühingusse, et uurida punktkirja õppimise võimalusi. Kui esimees Rein Nairisega kohtusime, siis küsisime, kas Eestis on olemas ka pimekurtide jaoks eraldi kool. Rein vastas, et ei ole. Mina aga lisasin sellepeale, et ma tahan väga punktkirja õppida. Nii ihkasin punktkirja õpikut saada! Rein ulatas mulle suure paksu õpiku. Panin selle lauale, avasin ning Rein seletas meile, et punktidele tuleb õrnalt vajutada. Mulle tundus, et ma saan selle õppimisega hakkama. Minu sõrm uuris täppe rahulikult, proovisin liigutada mitu korda ja nii sain teada, milline on eesti keele tähestiku A. Liigutasin sõrme edasi, teisele reale, siis edasi keskele ja tundsin, kuidas kõik need täpid mul peas ringi keerlesid. Pea oli täis imelisi mõtteid - see punktkirja õppimine tundus nii imeline! Rein naeratas ja lausus minu abikaasale, et ta uurib Tallinnast, millised on pimekurtide õppimisvõimalused. Ma olin tõeliselt õnnelik. Õnnelik ja tänulik! Suur, suur tänu Reinule selle eest! Kindlalt ja otsustavalt panin aabitsa kokku ning võtsin selle kaasa. Rein saatis meid majast välja.

Kõndisin ilma valge kepita, kuid abikaasa toel mööda keerulisi tänavaid koju. Võtsin jope seljast, riputasin nagisse, puhkasime veidi ning ajasime mõnusalt juttu. Ma kallistasin oma abikaasat ja ütlesin talle: “Sa oled nii õrna hingega ja väga abivalmis. Mul on hea meel selle üle ja ma tänan Sind väga kõige selle eest, mis Sa oled minu jaoks teinud.” Lisasin, et soovin hakata punktkirja õppima. Läksin teise tuppa kirjutuslaua taha istuma, avasin õpiku ning hakkasin tähti õppima. Ühe tunniga olid mul kõik punktkirja tähed peas. See oli imeline tunne! Esialgu oli punktkirja õppimine väga raske. Õppisin sõnahaaval lühikesi lauseid kokku lugema. Minu näpuotsad olid täiesti valusad. Aga ma teadsin kindlalt, et ma suudan selle selgeks õppida, sest kange tahtmine oli raamatuid lugeda ja uudiseid teada saada. Mul ei olnud ju muud võimalust. Raadiot ei kuule, televiisorit ei näe. Kui olin kaks nädalat puhanud, kadus valu kätest ning ma olin täiesti terve!

Õppisin nii kaua punktkirja aabitsat, kuni sain enda jaoks kõik selgeks. Seejärel tundsin suurt vajadust ise midagi punktkirjas kirjutada. Abikaasa viis mind pimedate ühingusse ning me rääkisime sellest Reinule. Ta andis mulle naaskli, aukudega metallaluse ning kümme tugevat paberit. Mu sõrmed kompasid nende asjade peal. Tundsin ära, mis esemed need on ning tänades lahkusime. Läksime koju tagasi ning sobival hetkel hakkasin kohe proovima. Esimest korda proovisin ka ise papipaberile tähti kirjutada, lehe vasakule poolele. Naaskliga kirjutamine võttis väga kaua aega, sest punkthaaval tuleb kirjutada, et tuleks täht välja ja sealt juba sõna ja niimoodi edasi lause. Kui ma lugesin seda, mida olin kirjutanud, oli mul tõeliselt hea meel. Tundsin ennast nii mõnusalt ja õnnelikult! Olin südame põhjas väga tänulik Reinule, kes mind nii palju aitas, suunas ja õpetas. Mul ei olnud muid raamatuid lugeda ning ma toksisin ise tähti punktkirjas ning lugesin ka aabitsat.

1997. aasta 19. augustil algas pimekurtide laager Valgerannas, millest võtsid osa Pärnu pimekurdid, kolm viipekeeletõlki, liikumisõpetaja ja Pärnu Pimedate Ühingu esimees. Selles pimekurtide laagris tutvustasid Tallinna pimedate õpetaja Olga Ilgina ja pimekurtide tõlk Mikk Pungas ning Soome pimekurtide õpetaja Terhi Pikkujämsä meile liikumist ning erinevaid õpetusi. Kõik see õpetamine toimus väga sõbralikus õhkkonnas. Ühel päeval istusin ma tõlgi Anne Nisumaa kõrval ning Olga asetas minu ette väikestest plastmasstükkidest tehtud punktkirja tähed. Ta asetas mu sõrmed tähtedele ning ma pidin talle vastama, mis ma lugesin. Ma kordasin talle häälega sõnad ette, millest ma aru sain. Ja Olga pani jälle mu sõrme ühele sõnale ja mina jällegi vastasin talle. Viipekeeletõlk Anne teatas mulle, et Olga sai kõigest aru, mis ma temale ütlesin. Nii tore! Imeline! Järgmisel päeval toimus mul järjekordne tund Olgaga. Tõlk Mikk ütles, et ma võiksin vabalt hakata ka ise kirjutama. Vastasin sellepeale, et tähestiku õppimine oli minu jaoks väga lihtne. Õppisin selle 45 minutiga pähe. Olga aga lubas mulle sama aasta oktoobrikuul anda punktkirjas raamatuid, et saaksin erinevaid jutte lugeda.

2000. aastal õpetas Olga mulle arvutit kasutama. Mulle meeldis väga Olgaga koos õppida. Olen kindel, et pimekurtide tugiliidu liikmed on väga tänulikud, et on saanud osa võtta mitmetest üritustest ja koolitustest.

Minu elu pimekurdina on nukker, sest ma ei saa iseseisvalt liikuda. Ma ei näe ega kuule, mis ümberringi toimub. Eesti Pimekurtide Tugiliit on minu jaoks väga vajalik. Tänu Olga Ilginale, Raissa Keskkülale, Terhi Pikkujämsäle ja teistele headele sõpradele olen saanud palju õppida, teada saanud uut ja kasulikku. Kõik see on minu maailma rikastanud ja minu igapäeva halli elu värvilisemaks teinud. Tänan Teid väga!

Kungla, Henn: Punktkirjaoskus muudab mu eluviisi

Olen juba 8 aastat pime, aga alles nüüd hakkan pimedusega harjuma. Silmapõhja haigus on ravimatu. Olen suur kirjandushuviline, sest lugemine on nauding. Õhtuti loen punktkirjaraamatuid, kuni väsin. Hellalt asetan raamatu püsti riiulile järgmist õhtut ootama. Enne uinumist mõtlen tänuga Louis Braille’le ja tänastele punktkirja õpetajatele. Ma olen kirjaoskaja, ka pimedana. Vahel mõtlen õudusega, mis minust oleks küll saanud, kui poleks punktkirja. Minu tõdemus on - leib võib olla, aga raamat peab olema. Ka igapäeva-askeldustes on punktkiri asendamatu, välja arvatud aiamaal labidaga kaevamisel. Ei ütle ju ükski elektrooniline indikaator ega kassett mulle ette toitaine paki sisu. Olen punktkirjaga nii harjunud, et enam ei mõtlegi sellele. Lihtsalt libistan sõrmega üle punktide ja asi ongi selge. Näpud liiguvad automaatselt üle ridade ja ma ei taipagi, et olen pime. Olen juba küllalt vana ja väga vähe jääb infot meelde. Diktofonile salvestatud teabe toksin punktkirjas vastavasse kataloogi. Kassetti edasi-tagasi kerides ei leia ma telefoninumbrit ka poole päeva jooksul üles. Punktkirjas lugemine on ka hea masendusvastane ravim ja aitab korrastada hajali mõtteid.

Et seltskond oleks suurem ja küünarnukitunne tugevam, olen ärgitanud mõndagi pimedat sõpra punktkirja õpingutele minema. Siis oleksid nad kirjaoskajad ja neil oleks kergem elus toime tulla. Tavaliselt saan vastuseks: “Pole võimalik. Sõrmedel on nahk paksuks muutunud. Ei tunneta punkte.”

See on tõsi. Olen maamees ja tean hästi, kuidas muld käed karedaks muudab. Mina tõmban vasakusse kätte nahkse sõrmkinda, kui tööd teen. Kaheksa aastaga on käsi muutunud ilusaks ja õrnaks nagu naisterahval. Parem, teretuskäsi, on karmkare nagu sepal. Naised tõmbavad kähku oma käekese tagasi, aga see asjaolu ei sega põrmugi mul luua uusi sõprussidemeid.

Kord tekkis idee, et punktkirjaraamat võiks olla elektriline. Kui punkte puudutada, siis saab õhkõrna suraka. Nii on punkte tunda ka läbi paksu naha ja paremini jääb meelde. See on teostatav, aga hirmus kallis, sest energiakriis on niigi suur. Kuni inimkond ei oska tasuta päikeseenergiat odavalt ja efektiivselt kasutada, ei tasu sellest mugavusest unistadagi. Praegune, see igivana süsteem, on ikkagi kõige parem. Nii imelihtne ja nii ääretult geniaalne leiutis. On kergelt õpitav. Ainult lugemissõrme eest tuleb hoolt kanda.

Eestis, Pärnu linnas, avati võimas monument. Monument kujutab kunagist Endla teatri rõdu, kust rahvale loeti ette 1918. aastal sündinud Eesti Vabariigi esimene manifest. On heameel tõdeda, et seekord on ka pimedatele mõeldud! Manifest on monumendil kolmes variandis. Vasakpoolsele seinale on kruvitud klaasile graveeritud punktkirjas tekst. Veel on manifesti tekst tolle aja kirjaviisis ja tänapäeva tavakirjas.

Sõitsin ekstra selleks kaugele Pärnu linna, et lugeda punktkirjas eesti ajaloo algusdokumenti. Kompasin monumenti ja kuulasin seletusi ning asusin manifesti lugema. Kohe teine tunne valgus hinge. Sõrmega ise lugeda on hoopis midagi muud, kui sama asja kuulata raadiost või kassetilt. Kui varem olin lihtsalt eestlane, siis nüüd tunnen end täisväärtusliku Eesti kodanikuna. Tõin selle näite selleks, et mõistetaks, kui pealiskaudsed on nägijad inimesed. Ise olin varem samasugune, aga nüüd, pimedana, võtan kõike sügavuti.

Peagi on Louis Braille 200. sünniaastapäev. See on vapustav, et juba kahe sajandi jooksul on tema leiutis suunanud pimedaid valguse ja teadmiste poole ja see kestab ikka edasi. Tahaksin Louis Braille’t tänada, aga ei oska. Ma ei oska oma ülevoolavat tänutunnet sõnadesse vormida. Tean, et tema sünnikohas on skulptuur, kus Louis loeb punktkirjas raamatut. Tahaksin kord sinna jõuda, et aukartlikult puudutada tema kuju käsivart ja teada saada, mida ta parajasti loeb. Aga see jääb vaid ilusaks unistuseks.

Loodan, et ka Eesti Pimedate Liit tähistab vääriliselt Louis Braille suurt juubelitähtpäeva.

Järgnevalt avaldan mõned isiklikud arvamused. Tallinnas on Heleni-nimeline kool pimedatele ja pimekurtidele lastele. Kooli nime muuta ei sobi. Ka see naine on ennastületava tahtejõu poolest oma nime ajalukku jäädvustanud. Küll aga võiks kooli kõrval kulgeva tänava Louis Braille nimeliseks muuta. See oleks suurepärane, kui kaks kuulsust kokku saavad! Tartuski on pimedatele lastele Emajõe Kool. Tartu on ka üliõpilaste linn. Tartu Emajõe Kooli ette sobiks väga hästi püstitada Louis Braille skulptuur. Taies võiks olla sügavmõttelise ilmega, kus ta juurdleb uue punktkirjasüsteemi üle või õpetab lastele punktkirja. Variante on muidugi palju.

Kahju, et ma ei ole kunstnik. Suure lugupidamisega Louis Braille vastu, saan ainult mõelda sellest, kus kuju võiks olla. Nii austaks ka väikene Eesti Prantsusmaa suurt leidurit.

Olen kindel, et Eesti Pimedate Liidu eestvedamisel saavad need mõtted ükskord teoks. Lõpetuseks tahan ikka ja jälle hõisata kõikidele saatusekaaslastele: “Õppigem punktkirja! Punktkiri aitab arvutimaailmas meil kergemini elada.”

Kudrjašova, Jelena: Kiri Louis Braille’le

Väga austatud pimedate kirja looja! Mina elan väikeses Eesti Vabariigis ja olen punktkirja valdaja ja kasutaja juba üle 40 aasta. Oleksin pidanud Teile juubeli puhul kirjutama kaardi, kuid kuna mul on rohkem öelda, otsustasin kirjutada kirja. Siis, kui Teie elasite, oli elu hoopis teistsugune. Praegu on infotehnoloogia ajastu. Võib-olla Te küsite, mida see tähendab? Lühidalt öeldes on see arvuti- ja internetiajastu. Õnneks ei ole Teie poolt loodud kiri ega selle oskajad ja kasutajad päriselt kadunud, kuid kahjuks on osa pimedaid kirjaoskuse asendanud arvutioskusega, arvates vist, et see ongi kirjaoskus. Meil Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu 409 liikmest on pimedate kirja oskajaid umbes 80. See on väga vähe. Aga meie teistes ühingutes on neid veel vähem. See on väga kurb fakt.

Armas Louis Braille, Te küsite, miks see nii on. Püüan vastata. Need lapsed, kes õpivad nägemispuudega lastele mõeldud koolides, omandavad selle kirja. Kuid need, kes kaotavad nägemise hiljem, eriti noored, valivad arvuti ning minu arvates on kirjaoskamatud, sest kõigil ei ole võimalik muretseda kalleid ja mugavaid seadmeid, mida on võimalik kaasas kanda. Punktkirjaoskus võimaldaks teha lühimärkmeid jm. Niikaua, kui kirjaoskus ei tehta pimedatele kohustuslikuks, asi paremaks ei lähe. Kui suhtumine on selline, et tänapäeval saab ka ilma punktkirjata. Ja muidugi, elu ei jää sellepärast kellelgi elamata.

Et asja vastu veidigi huvi äratada, oleme korraldanud punktkirja lugemise ja kirjutamise võistlusi, kutsudes sinna ka koolinoori. Oleme rääkinud lugemise vajalikkusest, et see parandab nii väljendusoskust kui ka õigekirja.

Nägijatega suheldes olen mõnikord märganud nendepoolset huvi meie kirja vastu. Nad on öelnud, et küll on tore, et teil on oma kiri, see teeb elu inimväärseks. Aga saatusekaaslased ei taha aru saada ega uskuda, et see on ka neile vajalik. Kui mõnus on lugeda ja tunda, kuidas tekst sinust läbi läheb ja lõpuks pähe jõuab! Muidugi on meie elus ka ettelugemisel tähtis koht, sest materjali, mida lugeda, on palju ja kõike ei jõuta trükkida, aga praegu on lugeda tunduvalt rohkem kui 10 aastat tagasi. Kuigi kirju paberil pole enam moes kirjutada, on sellel siiski oma võlu, mida vaevalt miski asendada saab.

Minu kirja lugedes võib Teil tekkida küsimus: Mis seal ometi toimub? Mul on raske sellele üheselt vastata. 200 aastat on küll väga pikk aeg. Selle aja jooksul on olnud sõdu, tekkinud uusi riike jm., aga Teie poolt loodud kiri on ikka vastu pidanud ning püsima jäänud. Tähendab, see oli üks õige ja vajalik ettevõtmine, mis leiab kasutamist ja elab edasi. Raske on ette kujutada, mis oleks saanud siis, kui Teie poleks seda kirja loonud. Jah, oli ju ka teisi katsetajaid, kuid Teie oma osutus kõige paremaks.

Kui mõnikord räägitakse sellest, et sõrmed ei tunne ega hakkagi tundma, siis mina väidan, et punktkirja lugemine hoopis arendab ja suurendab seda. Pimeda inimese silmad on tema sõrmed. Miks me ei taha siis nende tundlikkust arendada? Nii saame ju palju rohkem informatsiooni. Maailmas on niipalju, mida me veel ei tea ja avastamisrõõmu pakuvad meile just meie sõrmed. Kasutagem siis seda, mis meil on ja arendagem oma sõrmede tundlikkust! Seda, kui vajalikud on pimedale tema sõrmed, peaks laps kuulma kodus ja koolis ja täiskasvanule peaks seda selgitustööd tehtama tema ühingus või muus organisatsioonis, kuhu ta kuulub.

Kahjuks Teie meile praegu appi tulla ei saa. Selle probleemi peame me ise lahendama. Mina arvan, et kõik algab kohalikest organisatsioonidest. Peamine olgu kirja-, mitte arvutioskus. See olgu kohustuslik. See jutt võib-olla ei meeldi, sest peab ju inimesel olema valikuvabadus, kuid teisiti tekkinud olukorda ei paranda. See on minu veendumus! Usun, et siis oleks punktkirjaoskajate arv kordi suurem!

Armas Louis! Loodan, et Te ei pahanda, et Teid nõnda kutsun. Kui Te meid ja meie tegemisi jälgite, siis teadke, et maailmas on siiski veel inimesi, kes Teie kirja pärast südant valutavad ja ka midagi ära teha püüavad. Eks ole seegi võistlus selleks korraldatud. Rõõmus see kiri just ei saanud, aga mul pole kombeks tõsiste asjade üle nalja teha. Ma loodan siiski, et asjad hakkavad muutuma paremuse poole ja punktkiri väärtustatakse taas! Seda on ennegi juhtunud, et unustatu juurde tullakse tagasi. Õnneks ei ole pimedate jaoks loodud kirja veel päriselt unustatud ja maha kantud, nii et, lootus jääb!

Viinapuu, Talvi: Aita end ise, siis ulatatakse sullegi abistav käsi!:

Raskused mõjuvad inimesele nagu jäine vesi - karastavalt. Tõsi, nad võivad meis avalduda kaheti: kas muuta tugevamaks või lagundada.

Tuntud on rahvajutt kahest konnast, kes hüppasid kooretünni. Üks kahepaikseist lõpetas üsna varsti rabelemise: usutavasti näis talle ettevõetu lootusetuna, teine aga peksis edasi oma koivakestega koort. Äkki tundis loom kõva pinda jalgade all: siblimise tagajärjel oli koor paksenenud võiks. Kes suudab lootusetuimaski seisundis säilitada eluiha, on võimeline jääma püsima pinnale!

Louis Braille’l juhtus kolmeaastaselt kingsepanoaga õnnetus, mis põhjustaski nägemiskaotuse. Puutudes kokku kehvade tingimustega hariduse omandamisel, asus mees punktkirja loomisele. Tema, kes ise pidevalt tehtut ka praktiliselt kasutas, oli õigeim inimene sellist ülesannet täitma. Teen talle sügava kummarduse viljaka mõtte eest! Viimane on võimaldanud nägemispuudega inimestel astuda hoogsa sammu võrdsuse suunas tavaliste kaaskondlastega! Kuna Braille süsteemis on olemas iga ala hõlmavad märgid (tähed, numbrid, noodid ja kirjavahemärgid), pole mingisugust takistust end mis tahes alal arendada!

Kuidas on punktkiri muutnud minu elu? Lühidalt - igati! Tänu Braille kirjale toimus minus taassünd!

Teada on tõsiasi, et laps areneb kõige tormilisemalt esimese viie eluaasta jooksul. Siis pannakse alus tema harjumustele ja hoiakutele. Mul oli väljakujunenud aktiivne ellusuhtumine, kui sattusin arstide meelevalda, kes tõenäoliselt olid laisad tudengid: vanasti pruugiti puuduliku teadmistepagasiga töötajate kohta pilavat väljendit ”keskkoolis on õppureil vaja pead, aga kõrgkoolis - postamenti, püsimaks kannatlikult loenguil istuda.” Eelnimetatute töö tulemus lubas sarnaselt oletada. Tohtrite “tarkuse” tõttu kaotasin nägemise. Kui mõni aasta pärast nurjunud ravi ema ja isaga Odessasse sõitsin, kus elas ning tegutses tolleaegse NSV Liidu parim silmaarst akadeemik Filatov, pidid kohalikud arstid naerust naba katkestama, lugedes lehekest, mis sisaldas mu haiguskäigu nappi kirjeldust. Viimatimainitu pidin kaasa võtma, sest mu tegelik haiguslugu oli hävitatud. Mõistetav: oma eksimust ei armasta eriti keegi tunnistada! Eelnimetatud lahja leheke loovutati mu vanematele mu haiguse kriisiajal. Niisiis - mind oli arstitud kljukvennõi meetodil. “Kljukva” tähendab tõlkes vene keelest jõhvikas. Ta on kasulik mari. Kuid iga asi omal kohal!

Tänapäeval vaevleme reklaamirohkuse käes. NSVL-s põlati taoline nähtus kui ühiskonda häiriv kodanlik igand. “Kõik meie tooted on ostmiskõlbulikud!” Mis tahes liialdus on kurjast, ent parajal määral on isegi reklaam tarvilik!

Võimalusest haridusteed jätkata kuulsin alles Odessas. Naasnud koju, hakkasime olukorda uurima. Haridusministeeriumgi leidis mind üles. Kahjuks koolis, kuhu pidin minema, valitsenud ruumikitsikuse tõttu kestis mu hingevärin esimese septembrini: õppepaus oli mul veninud mitmele aastale; lisandus ärev ootus eesseisva tundmatu suhtes. Olin niisugune narr(!), kes ihkas õpikutele ligi pääseda. Kõigepealt tuli mul punktkiri selgeks saada. Braille kirja omandasin üpris kärmesti: soovisin olla klassikaaslastega võrdväärne. Nemad võtsid uut õppematerjali edasi. See oligi tõukejõud, mis sundis mind võimalikult agaramalt ahmima endasse vastavastatud kirjaoskust, mis soodustas tõusmist teistega samale “redelipulgale”.

Olen ääretult tänulik Louis Braille’le tema lihtsa, ometi geniaalse idee eest anda nägemispuudega inimestele tingimus end vaimselt teostada! Tõsi, juba enne vanameistrit (tuleva aasta 4. jaanuaril möödub Louis Braille sünnist kakssada aastat) püüti esile tõsta pimedate suutelisust meelelisemaks tegevuseks (“Pime moosekant” Korolenko; Maria Therese von Paradis), ent kõik jäi siiski vaid hetkeliseks, kohalikule tasemele. Alles Louis Braille mõttetöö hakkas laialt levima. Ülimalt helge mõte on alati hõlpsasti omandatav!

Ühest küljest kerge, teisalt aga sügavatoimelise mõjuga. Katastroofiline pööre mu elus pidurdas mu energilisust. Kindla toetuspunkti leidsin Braille kirjast. Ta sisenes mu ellu, põimus kõigega sel kombel lahutamatuks. Louis Braille on minu jaoks unustamatu, sest nii mu töö kui ka huvialad on seotud punktkirjaga.

Mu kütkestavaim tegevus on lugemine. Igasuguse täiendava teabe puhul teritan kõrvu. Siiski - mitte üksnes seepärast ei ole mu päevad tihedalt täislükitud. Praktiliselt elan üksinda, selletõttu mitmekesistavad mu tegevust päris argised toimetused. Asi pole nurisemisväärne: sarnase eluviisi olen ise enesele valinud! Saladuskatte all reedan: mul on kümme sõnakuulelikku sõpra, kes täidavad täpselt mu soovid - mu isiklikud sõrmed.

Mu praegune õnn on naerunäoline. See on ju minu elu! Ta peab olema mulle huvitav!

Kasepalu, Priit: Euroopa punktkirjaesseede konkursi auhind Emajõe Kooli õpilasele Mirjam Liivakule

Euroopa Pimedate Liit andis 27. oktoobril oma 8. üldassambleel Türgis Antalyas teada punktkirjaesseede konkursi tulemused.

Peaauhinna, Ootsuki auhinna, pälvis Milan Djuric Serbiast. Silmapaistva töö auhinnad said kaks osalejat - Marco Aurélio Maltez Branco Portugalist ja Jarmila Hochsteigerova Tšehhist. Suurepärase töö auhindu oli neli. Ühe neist pälvis Tartu Emajõe Kooli õpilane, Jõgevamaa Palamuse vallast pärit Mirjam Liivak. “Punktkiri on kui mäng, mis aina täieneb,” alustas ta oma võistlustööd.

4. jaanuaril, rahvusvahelise pimedate punktkirja looja, prantslase Louis Braille sünniaastapäeval, märgitakse paljudes riikides punktkirjapäeva. Eestis on seda tehtud alates 2004. aastast.

Tänavu rahvusvahelisel punktkirjapäeval kuulutas Euroopa Pimedate Liit välja punktkirjaesseede konkursi Euroopa võistluse. See on ülemaailmne algatus, mida toetavad Onkyo ja Tenji Mainichi - kaks aktiivselt punktkirja edendamisega tegelevat Jaapani ettevõtet.

Esseekonkursile oodati töid teemal “Punktkirjaoskus muudab minu eluviisi”. Osalejatel paluti oma kogemuste põhjal kirjutada, kuidas punktkiri neid aitab ja nende elu paremaks muudab. Tööde lubatud pikkus oli tuhat sõna pluss hälve sada sõna.

Euroopa pimedate kogukonnas oli huvi punktkirjaesseede konkursi vastu suur - kokku kirjutati 19 riigis enam kui 130 tööd. Iga rahvuslik pimedate organisatsioon võis Euroopa žüriile esitada kuni viis võistlustööd. Osalenud riikidest saadeti lõppvalikuks 61 tööd. Korraldajad nentisid, et esseede kõrge kvaliteedi tõttu ei olnud Euroopa žüriil valiku tegemine lihtne.

Eesti punktkirjakasutajad võtsid konkursist elavalt osa. Võistlustöid oli üheksa. Kirjutasid igas eas autorid, kõik täiesti pimedad inimesed.

Kõige noorem osaleja oli 9-aastane Mirjam Liivak, kes õppis sel ajal Emajõe Kooli 3. klassis. Oma mõtteid panid kirja ka tema koolikaaslased - siis 11. klassis õppinud Gerth Jaanimäe ja Mari-Liis Täht, samuti tõlgiks ja massööriks õppinud tallinlane Allan Vibur ning Põhja-Eesti Pimedate Ühingu infolehe “Kuukiir” toimetaja Mirja Kapanen. Konkursil osalesid usinad punktkirjakasutajad Jelena Kudrjašova ja Heidi Muhhina, kes õppisid selle kirja selgeks praeguses Emajõe Koolis eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel. Võistlustöö saatis Läänemaal Kullamaa vallas elav Henn Kungla, kes on varem üllitanud jutukogu ning mitmeid artikleid. Tallinlanna Talvi Viinapuu, kes on raadioviktoriinide sagedane vastaja, lapsepõlvemälestustesse on jäänud aga sõja-aastad.

Kõik võistlustööd olid optimistlikud, kuid igaüks autorile omaselt eripärane. Esseedes kirjutati tunnetest, mis kaasnesid nägemise kaotusega ja sellest, kuidas niisugusest raskest löögist üle saada püütakse. Kirjutati punktkirja õppimisest ja selle kasutamisest ning kutsuti saatusekaaslasi punktkirja õppima.

Eelvaliku tegi žürii, kuhu kuulusid Eesti Pimedate Liidu, Tartu Emajõe Kooli ja Eesti Pimedate Raamatukogu esindajad. Eesti Pimedate Liit saatis Euroopa žüriile inglise keelde tõlgituna Mirja Kapaneni, Jelena Kudrjašova, Henn Kungla, Mirjam Liivaku ja Allan Viburi tööd.

Kõik üheksa võistlustööd avaldati Eesti Pimedate Liidu tavakirjas infolehes “Valguse Kaja”. Seda on võimalik lugeda ka kodulehelt www.pimedateliit.ee. Eesti Pimedate Raamatukogus on infoleht trükitud punktkirja ning jõuab peagi ka helikassettidele salvestatuna nägemispuudega lugejate-kuulajateni.

Esseekonkursi Eesti voorust tehti kokkuvõtteid 24. oktoobril Tartu Oskar Lutsu nimelises Linnaraamatukogus toimunud nägemispuudega lugejate konverentsil. Emajõe Kooli õpetaja Pille Toome selgitas, kuidas suudavad lapsed, kes ei ole kunagi näinud, kirjutada jutte ja luuletusi nagu nägijadki. Mirjam Liivak esitas kuulajatele oma äsja valminud sügisluuletuse.

Priit Kasepalu,
esseekonkursi Eesti žürii esimees
Telefon 6 748 965

Jaanimäe, Gergh: Punktkirjaoskus on ka selles mõttes oluline, et ma saan öelda ja tunda, et ma oskan punktkirjas lugeda ja kirjutada - olen kirjaoskaja

Kirjaoskus on tänapäeval väga oluline. Peaaegu iga nägija oskab lugeda ja kirjutada, aga pimedate hulgas on kirjaoskajaid tunduvalt vähem, kuna osa neist on kaotanud nägemise elu jooksul ning pahatihti leitakse, et mis seda punktkirja ikka õppida, niikuinii sellest mingit kasu ei ole.

Siin tekibki küsimus: milleks on tänapäeval punktkirja üldse vaja? Selline küsimus võib tekkida paljudel, kuna kätte on jõudnud infoajastu ning suurel hulgal saab informatsiooni hankida ka Internetist ja selleks kirjaoskust tarvis ei lähe. Ekraanilugejad loevad ju kogu teksti ette ning info hankimine on palju kiirem, kuna Braille kirja lugemine võtab natuke rohkem aega ja kuulata on ikka kergem kui lugeda. Need aga, kes leiavad, et seda oskust tänapäeval üldse vaja ei lähe ja see mingit kasu ei too, eksivad siiski rängalt, sest punktkirjal on tänapäevalgi väga lai kasutusvaldkond.

Raamatuid on pimedate kirjas palju parem lugeda kui lasta neid kõnesüntesaatoril ette vuristada, kuna viimasel on päris tihti üsnagi monotoonne kõla. Arvutist tulevate teadete korral pole see nii oluline, aga raamatute puhul on see väga tähtis.

Ka heliraamatutest on Braille kirjas raamatud mõnikord palju paremad, sest heliraamatu nauditavus sõltub väga suures osas lugeja häälest ning tema lugemisoskusest. Ei ole eriti hea kuulata sellist esitust, kus lugejal on näiteks ebameeldiv ninahääl või siis häirivalt kõrge tämber. Heliraamatu lugeja võib lugemise käigus ka palju vigu teha. Olen puutunud kokku selliste heliraamatutega, kus loetakse päris paljusid sõnu valesti või ka sellistega, kus tehakse võõrnimede hääldusvigu. Kui selliseid eksimusi on ikka tõsiselt palju, muudavad nad raamatu kuulamise väga ebameeldivaks ning sellisel juhul ei saa kuidagi teosele keskenduda.

Punktkirjas teose lugemise nauditavus sõltub aga täpselt inimese tahtest seda lugeda ning tema kujutlusvõimest. Teksti sõrmede all tunda on hoopis midagi muud kui seda kuulata. Üsnagi tihti on vaja näiteks õpikutekstist mingit kindlat kohta uuesti lugeda või siis ebaoluline või ebahuvitav vahele jätta. Muidugi saab pimedate kirjas lugedes oma kujutlusvõimet paremini rakendada. Heliraamatutes mõjutab kujutluspilti ju väga palju see, millise hääletooni, intonatsiooni või pausidega esitaja seda loeb.

Punktkirjas raamatute puhul saab aga oma kujutluspilti ise vabalt kujundada. Juhan Liivi “Varju” lugedes jätsid looduskirjeldused mind kui linnapoissi üsnagi külmaks, kuid kirjeldused elust, mida seal “saarel” Kukulinnas elati, hurtsikutest ning inimestest, läksid mulle hinge. Siin katkend Juhan Liivi teosest “Vari”. “Kukulinn, linn, tõesti linn! Ta ei ole suurem kui üksteistkümmend hütti, üksteistkümmend sauna. Kõik ühesugused, ühesuurused. Üksi esimesel on vastu lõunat laud-, vastu põhja puukatus; teisel katust polegi, kolmas on upakil, neljandal või viiendal kas seina nurk lagunemisel või maja ise küllakil jne.

Midagi kurvemat, igavamat ei või enam mõelda, kui need saunad oma lapitud katuste ja viltu seintega ja nende ukse-esised oma kurva tühjusega, kui sealt kõle sügisetuul vingudes üle puhub ja liiva sinna-tänna keerutab - kuni narudega kaetud aknaauguni, kuni paljaks, varatuks jäänud roovikulattideni.” Kuidagi veider on seostada seda kujutlust tänapäeva toretseva linnapildiga, kuigi ka selliseid linnaosasid leidub. Selle jutu peategelase kodu nägi ka väga eriline välja: “Saunal on üksainus aken, väike kui silm, vastu lõunat. Aga sellel on haruldasel korral klaasid ees, mida tervest Kukulinnast enam ei leita. Üks ruut on küll ju katki, ennegi kolm veel olemas, aga klaasitükid, näe, on seina vahel, ootavad aga aega, mil neid kokku seada ja tagasi saadakse panna. Puuduva ruudu asemele on vana lauluraamatu laudne kaas pandud, mille nahk küll ju nii hapraks läinud, et kaas ära tulnud.” Jällegi vähe ühist tänapäevakoduga.

Sellest raamatust läks mulle hinge Villu kurb elulugu. Ja muidugi see loo põhilause: “Kui seda metsa ees ei oleks!” Mets teoses varjas Villu pilgu eest igatsetud Peipsi järve, samas oli sümboolseks kujundiks, mis ilmestas lihtrahva hariduse omandamist.

Ka on põnevamat laadi raamatuid punktkirjas palju parem lugeda. James Krüssi “Müüdud naeru” lugesin suure huviga, selle viimase köite koguni paari tunniga läbi. Olin kodus üksi ja omaette teosega ja nii sain sellest tõelise elamuse. Oma naeru ei tohi müüa!

Punktkiri on väga oluline ka koolis, kuna peaaegu kõik õpikud on punktkirjas. Kuigi olen konspektide kirjutamisel arvutile üle läinud, kirjutan ma siiski veel punktkirjas. Näiteks matemaatikaülesandeid.

Erinevate tööde kirjutamine punktkirjas, kus mahu määramine on väga oluline, on ka mõnes mõttes parem, sest sellisel juhul saab selle pikkust paremini hinnata. Punktkirjas kirjutamise miinuseks võib pidada seda, et kui mingi viga on juba tehtud või vaja lause sõnastust muuta, siis sellisel juhul on seda väga ebameeldiv teha.

Punktkirja olen hakanud kasutama ka muusikas, täpsemalt kitarri tabulatuuride lugemisel. Nägijad loevad seda Internetist, aga pime saab selle punktkirjas välja printida. Seda teeb punktkirjaprinter, meie igapäevane asendamatu abiline. Internetis võib tabulatuure väga palju leida, aga mina isiklikult saan neist ainult pimedate kirjas aru. Braille kirjas on ka oma noodikiri täiesti olemas, aga kahjuks ei ole noote just eriti kerge saada, nii et noodikirja ma eriti kasutanud ei ole.

Pimedate kirja oskus toob ka koduses majapidamises üsnagi palju kasu. Näiteks on väga hea otsida üles mingit maitse- või toiduainet, kui nende purkidel on punktkirjas info olemas. Nii on võimalik leida koduapteegist ka vajalikku ravimit ja tutvuda selle kasutamisjuhendiga.

Tänaval on märkmete tegemisel hea kasutada punktkirjatahvlit. Ei ole just kuigi mugav tänaval sülearvutit välja võtta ning siis kellegi telefoninumbrit või aadressi üles kirjutada.

Samuti toob pimedate kirja oskus arvuti kasutamisel väga palju kasu.

Suure andmekandjate hulga puhul on väga hea omale vajalik üles otsida, kui kõikidele on punktkirjas sildid peale kleebitud. Näiteks minul on väga suur hunnik CD-plaate ja mul oleks peaaegu võimatu õiget üles leida, kui ma poleks nendele pimedate kirjas silte peale kleepinud.

Pealegi on arvutitele võimalik paigaldada ka Braille riba, millega saab ekraanil olevat teksti ka punktkirjas lugeda. Tänu sellele saab arvutit palju efektiivsemalt kasutada kui lihtsalt kõnesüntesaatoriga teksti kuulates. Headeks näideteks on arvutis olevate elektrooniliste raamatute ja Internetis leiduva informatsiooni lugemine. Pikkade tekstide puhul on minul parem kuulmismälu, aga lühikeste ja konkreetsemate tekstide, näiteks konspektide, puhul on mul lugemismälu oluliselt parem. Arvude puhul pean eriti oluliseks seda, et ma tunneksin neid ka sõrmede all. Näiteks matemaatikaülesandeid on mul võimatu arvutiga lahendada, kuna arvutiga ei saa kasutada mulle tuttavaid matemaatilisi märke ning kui ma arve sõrmedega tunda ei saa, siis ei tule ülesande lahendamisest suurt midagi välja.

Nii samuti kehtib see igasuguste valemite puhul.

Punktkirjaoskus on ka selles mõttes oluline, et ma saan öelda ja tunda, et ma oskan punktkirjas lugeda ja kirjutada - olen kirjaoskaja.

Võiks tõdeda, et kuigi punktkirja kasutuse osatähtsus tänapäeval on langenud, päriselt selleta siiski oma elu ette ei kujuta.

Kapanen, Mirja: Kiirevooluline kärestik on läbitud ning väikesed sõrmedega kombatavad pidepunktid on mind selles palju aidanud ning on edaspidi iseenesestmõistetavateks toetuskivideks elujõel paadimatka jätkates

Igal inimesel kujuneb aja jooksul välja omaenda, talle isikupäraste detailide ja nüanssidega rikastatud eluviis. Elamaks võimalikult täisväärtuslikku ja rahuldustpakkuvat elu, võetakse ajapikku omaks teatud harjumused ja vaated, omandatakse hulk mitmesuguseid teadmisi ning igapäevaelus vajaminevaid oskusi.

Kuid alati ei lähe elus kõik nii, nagu me sooviksime. Ikka tuleb ette ootamatusi ning ka näiliselt vaikselt voolava jõe käänaku taga võib peidus olla kosk või kiirevooluline kärestik. Ühtäkki vajab tavapäraseks saanud eluviis muutmist ja täiendamist, koskede ja kärestikega toimetulekuks läheb vaja uusi vahendeid ja oskusi.

Just selliseks, pahatihti üsnagi ootamatult jõekäänaku tagant inimese eluteele kerkinud kärestikuks, võib pidada ka nägemise kaotust. Tekkinud uues olukorras tuleb enda jaoks leida pidepunktid, millest haarata, teha eluviisis paratamatult mõningane suunamuutus.

Kui ise kümnekonna aasta eest nägemise kaotasin, tundsin end samuti justkui kosest alla kukkumise äärel. Üks esimestest mõtetest sealjuures oli, et kuidas ma pimedana lugeda ja kirjutada saan? Olin siiski kuulnud, et on olemas mingisugune sõrmede abil loetav pimedate kiri ja nii saigi pimedaksjäämise esimestel kuudel minu üheks peamiseks eesmärgiks kõnealune kiri selgeks õppida. Minu jaoks polnud olemas küsimust, kas punktkirja on vaja või mitte. See oli iseenesestmõistetav ja tegelikult tol ajal pea ainus tee tagasi kirjutamise juurde.

Kui olin punktkirjatähed selgeks saanud ning tassinud koju raske, küllalt arhailise välimusega punktkirjamasina, ma päevade kaupa praktiliselt ainult kirjutasin. Kirjutasin omaenda igapäevastest tegemistest, mälestustest ja unistustest, mõtlesin välja jutte ning luuletusi. Kuna oskasin nüüd jälle kirjutada, sain endasse kogunenud tunded kirjutamise kaudu välja elada, valades need väikeste punktikeste vahendusel luuleridadesse. Kirjutasin, kasutades vastõpitud kirjaoskust palju luuletusi ja alles hiljem neid lugedes mõistsin masendusekoorma tegelikku suurust oma sisemuses. Arvan nüüd, et mitme sajandi vanune kiri päästis mu kõige hullemast masendusest, aidates mu tagasi vähem mässavale jõele. Kuigi olin ise suurivaevu pääsenud pea ees vette kukkumast, tundsin ometi, et pigistan paadiserva nüüd jälle kindlalt sõrmede vahel. Braille kirja väikesed punktid olid kaotanud paadiserva libeduse ja sain tasakaalu tagasi ning eluvool võis jätkuda. Mul oli, millest kindlalt kinni hoida.

Omandatud punktkirjaoskus on jäänud mind igapäevaelus toetama tänaseni. olin enne pimedaksjäämist vägagi iseseisev inimene ja lausa vihkasin teistest sõltuvuses olemist. Tahtsin kangesti kõike ise teha, ise võimalikult paljude toimingutega hakkama saada. See oli osa minu eluviisist ja põhimõtetest ning ma soovisin samas stiilis ka jätkata. Kuid asi polnud silmade funktsioonist ilmajäämise järel enam nii lihtne. Inimene on harjunud paljusid igapäevatoiminguid tegema kasutades abilisena just silmi. Kui aga silmadega ei näe, tuleb leida alternatiivne võimalus. Siin tõttab mulle päevast päeva appi vana hea Louis Braille leiutatud punktkiri ja minu “silmadeks” on saanud sõrmed. Tegelikult on mul nüüd kahe silma asemel ju lausa kümme nägemisorganit!

Armastan kuulata palju muusikat ja sellest tulenevalt on minu kodune plaadiriiul päris rikkalik. Kuid plaadid ise ja nende ümbriskarbid on täiesti infovaesed, kui silmadega plaadiümbrist lugeda ei näe. Ma võin ju teada, millised plaadid mul riiulis seisavad, aga kuidas ma pimesi konkreetse heliteose, mida hetkel kuulata tahaksin, üles leian? Üsna tüütu on huupi plaate masinasse panna ja niiviisi õiget eksemplari otsida. Ahhaa, aga ma pidin ju nüüdsest “vaatama” sõrmedega! Seda arvesse võttes on kõnealuse olukorra lahendus tegelikult väga lihtne ja lausa otseses mõttes käegakatsutav - plaadikarbid tuleb varustada punktkirjas siltidega. Väike silt annab aga sisuliselt suure iseseisvuse ning ühtlasi võimaluse astuda sammu tagasi oma endise nägijast inimese elustiili juurde. Nüüd võin igasugusel suvalisel ajahetkel, kasvõi keset ööd kui tahtmine tekib, võtta vaevata oma plaadiriiulist soovitud helikandja ning asuda muusikat nautima.

Teine koht, kus punktkiri on saanud mulle igapäevaseks abiliseks, asub samuti minu koduses majapidamises ehk täpsemalt öeldes köögis. Kuigi nägijatest inimeste jaoks on vahel arusaamatu, et üks pime inimene süüa teeb, teevad paljud pimedad seda siiski. Toiduvalmistamine kuulub iseseisva inimese igapäevaste toimingute nimistusse ning miks peaks pime inimene siin erandi moodustama. Jälle tuleb aga kõigega pimesi hakkama saada ja vajaminev kompimise või haistmise kaasabil üles leida. Pole probleem tuvastada näiteks porgandeid, kapsapead või isegi suhkrut-soola, kuid kõigi toiduainete puhul pole asi nii lihtne. Taas varitsevad pimeduses karid ja kuristikud. Tahtmatult hiilib ligi hirm järjekordse veelanguse küüsi sattuda. Armastan toitude juures kasutada palju erinevaid maitseaineid ning minu köögiriiulist vaatab neid mulle vastu päris mitukümmend. Parimal juhul kahe-kolme kujuga klaaspurgid ilusti rivis, minuga pimesikumängu mängimas. Osasid neist olen õppinud aja jooksul ka haistmise abil kindlaks tegema, aga kõiki paraku mitte. Alati pole kellegi käest küsida ka ja pealegi toob taoline küsimise-variant päevakorda mulle nii vastumeelse sõltuvuse probleemi. Õnneks on lahendus siingi täiesti olemas ning lihtsalt teostatav pealegi. Aga muidugi vana hea punktkiri. Jälle punktkirja kirjutamise varustus kapist lagedale ja silte valmistama! Täispikkuses maitseainenimed väikestele purgikaantele ära ei mahu, kuid piisab täiesti ka lühenditest. Sildikesed purkidel peal, ongi taas üks olukord lahenduse leidnud ja iseseisev toimetulek taastatud.

Eelkirjeldatud olukordade puhul on minu arust just punktkirja kasutamine asja parim lahendus, kuigi tean, et paljud hiljuti nägemise kaotanud inimesed minu seisukohta ei jaga. Muidugi on olemas ka teiselt inimeselt abi palumise variant, kuid see viimane muudab minu meelest mu eluviisi pigem halvemuse suunas.

Punktkirjaoskust läheb mul jätkuvalt vaja väljaspool kodugi. Näiteks reisile minnes kirjutan endale punktkirjas üles ja pistan kotti telefoninumbrid, mida mul võib ehk teel vaja minna. Tänasel päeval on pimedate käsutuses kõnelevad mobiiltelefonid ja kaasaskantavad ekraanilugemisprogrammiga varustatud arvutid, kuid isiklikult eelistan jätkuvalt punktkirjavarianti. Iga kord ei taha ju mitmekilost sülearvutit kaasa tassida, kui on võimalik piirduda vaid lehe paberiga. Kas pakkida reisikotti telliskivi või paberileht, siin on suur vahe.

Kõikvõimalikud punktkirjas sildid purkidel-plaatidel, märkmed ja telefoninumbrid - seda kõike läheb päevast-päeva vaja, kuid lisaks on minu elus olulisel kohal veel punktkirjas raamatud. Olen tähele pannud, et kui hakkan nägijate inimeste keskel aukartustäratavalt paksu punktkirjas raamatut lugema, äratab see kaasinimestes huvi ja nad tulevad juttu rääkima palju kergemini kui muidu. Pimedal inimesel pole uute kontaktide loomine ja uute tuttavate leidmine alati lihtne ja siinkohal on punktkirjas raamat heaks vahendajaks. Olen ise sel moel nii mõnegi inimesega tuttavaks saanud, mis omakorda muudab mu elu rikkamaks ning nii öelda normaalsele sarnasemaks.

Nägemise kaotamise tõttu olen pidanud oma isikupärast pimeduse eelset eluviisi paljuski muutma ja täiendama, omandama uusi teadmisi ning oskusi. Punktkirjaoskus on seejuures saanud mulle igapäevaseks korvamatuks abimeheks, mille abil saan taas näha, ning samas iseseisvalt teha paljusid neid asju, mida tegin nägijana. Kiirevooluline kärestik on läbitud ning väikesed sõrmedega kombatavad pidepunktid on mind selles palju aidanud ning on edaspidi iseenesestmõistetavateks toetuskivideks elujõel paadimatka jätkates. Punktkirjaoskus on nüüdsest mu elu uus väärtuslik lisadetail, mis muudab minu eluviisi paljuski sarnaseks pimedaksjäämisele eelnenud ajal väljakujunenud elule.

Kungla, Henn: Louis Braille hiigelkuju tuleks raiuda igaveseks ajaks graniitkalju seina

Au ja kuulsus punktkirja loojale! Louis Braille hiigelkuju tuleks raiuda igaveseks ajaks graniitkalju seina. Sinna juurde viiv maantee peaks olema lai ja vägev.

Tõepoolest, on elektroonikaajastu. Aga punktkiri oli, on ja jääb. Üha enam mõeldakse välja ja toodetakse kõikvõimalikke elektroonilisi abivahendeid. Aga ikkagi ei saa pimedad punktkirjata mitte kuidagi läbi.

Jäin pimedaks ja enam lugeda ei näinud. Olen tehnikamees, aga suur ajaloo- ja kirjandushuviline. See oli ränk löök, sest lugemine oli mulle üle kõige siin maailmas. Elu muutus tühjaks ja mõttetuks.

Punktkirja õppimist alustasin 2000. aastal, 53 aastasena. Energiline õpetaja Olga vedas mind lausa kättpidi laua juurde. Ta naelutas oma terava pilguga mind toolile ja veeretas tooli punktkirjamasina ette. Algul ma kartsin kohutavalt. Peas tagus ainus mõte: "Mismoodi ma selle punktide rägastiku selgeks saan?"

Olin ju nägijana punktkirja näinud ja sedagi, kui kiiresti pimedad näpuga lugesid.

Hoobilt sain aru kuuspunktmärgi tähendusest. Õppimine laabus ladusalt. Rõõmustasin iga uue õpitud tähe üle nagu koolijuntsu. Õpetaja oli väga nõudlik. Nüüd olen proua Olgale selle eest ääretult tänulik. Minu rõõm on piiritu. Ma saan jälle lugeda ja kirjutada.

Elan keskustest kaugel, vaikses külas üksikus talus. Kui oluline punktkiri mulle on, selle kohta võin tuua mõned näited oma isiklike kogemuste põhjal.

Just täpselt südaööl tuli moosi isu. Läksin sahvrisse, võtsin purgi ja avasin kaane. Ei olnudki moos, olid hoopis marineeritud seened. Nördimus oli suur.

Juba järgmisel päeval kleepisin hooldaja abiga kõikidele purkidele punktkirjas sildid külge. Edaspidi enam äpardusi ette ei tulnud.

Valmistusin naudinguga hommikeineks. Rüüpasin kohvi ja minu nägu venis päris pikaks. Sellel tulisel vedelikul ei olnud üldsegi kohvi maitset. Minu pettumus oli ränk. Selgus, et olin kühveldanud termoskannu hoopis riivsaia.

Kibekähku istusin punktkirjamasina taha ja hakkasin toksima kuivainete nimetustega silte. Tuli hooldaja ja jälle me kleepisime kõikidele pakkidele, purkidele ja topsikutele sildid peale. Pärast hooldaja lahkumist patsisin puhvetkapi ees edasi-tagasi veel pool tundi ja lugesin mõnuga silte. Nüüd ma olen ka köögis peremees.

Läksin naabrinaiselt piima ja kanamune tooma. Thea on väga huumorimeelne naine. Ta lõi kõva plaksuga käed kokku ja hüüdis juba eemalt: "Küll sina oled täna ennast ikka üles löönud!"

Peatusin nii järsult, et üks jalg jäi õhku seisma ja küsisin üllatunult: "Mismoodi?"

"Sul on jalas valged püksid, seljas erkroosa pluus ja peas määrdunud müts," sädistas ta edasi.

Nalja kui palju, aga mul endal oli üsna nadi tunne. Omateada tõmbasin jalga sinihallid teksapüksid ja selga panin sinise pluusi. Mütsid võisid tõesti segamini minna, sest ma ei nuusutanud neid.

Kui toidukraamiga koju jõudsin, peitsin kohe valged püksid ja roosa pluusi kapi kõige kaugemasse nurka. Samal päeval helistasin linna tütrele, et ta kohe minu juurde tuleks.

Järgmise päeva varahommikul sättisin punktkirjamasina kindlalt paika ja paberipaki sinna kõrvale. Tütar vaatas kriitilise pilguga minu garderoobi üle ja ütles värvitoonid ette. Pärast kleepisime trükitud sildid papiribale ja vastavalt värvile kinnitasime väikeste lõksudega riiete külge.

Töö oli tüütu ja kestis vaheaegadega õhtuni. Aga minu rahulolu oli suur. Edaspidi seda viga ei juhtunud, et oleksin klouni kombel kodunt väljunud.

Minu sõber on suur naljanina. Ta saatis mulle õnnitluskaardi inglise keeles. Mina lugeda ei näe ja sugulased ning tuttavad ei valda inglise keelt. Lõpuks sain inglise keele õpetaja abiga tekstile pihta.

Mina polnud ka kade. Saatsin talle kaardi punktkirjas.

Õhtuti keerutas sõber kaarti igatpidi. Ta vaatas ligidalt ja kaugelt. Katsus arglikult näpuga ja mekkis keelega, aga targemaks ei saanud.

Kord kohtusime ja ma lugesin talle salmid ette.

Nüüd suhtub sõber pimedatesse suurima lugupidamisega, sest nad valdavad kirja, millest tema arvates Sarvik ka aru ei saa.

Noorem vend, kes elab ja töötab pealinnas, käib vahetevahel mind üle vaatamas. Tihti on tal vaja teada kohalikke telefoninumbreid ja mina, pime, pean teadma.

Võtan riiulilt kataloogi. Hiirvaikselt ja imetledes jälgib ta minu näpu liikumist paberil. Hetke pärast ütlen numbri ja õigesti ka veel. Mul on uhke tunne ja tähtsa näoga torkan kataloogi oma kohale tagasi.

Mul on punktkirjas rikkalik kartoteek märksõnadega: telefon, info, kassetid, raamatud, luuletused, mõtted, mõnusad ütlemised, minu kirjutised, meditsiin, loodus, tehnika, arhiiv ja nii edasi.

Kuulan helilintidelt ja loen punktkirjas väga palju raamatuid. Teen pidevalt huvitavaid märkmeid. See on põnev tegevus.

Vastavast kataloogist leian kiiresti ja kergelt omale vajaliku info. See on meeldiv üllatus, et sõrmega lugedes jääb kõik paremini ja kauemaks meelde.

Mulle meeldib lukksepatöö. Selleks, et pimedana nikerdada, olen valmistanud hulga abivahendeid. Ka siin ei saa hakkama punktkirjata. Mul on puurid torgatud püsti puuklotsi tehtud aukudesse. Iga puuri kõrval on punktkirjas mõõtnumber. Mõnus on kätte võtta punktkirjas keermetabelit. Sealt loen täpsed andmed, napsan klotsist õige puuri ja töö edeneb. Ma ei pea nädal aega ootama, kui vend tuleb ja mulle vajaliku puuri pihku pistab.

See on kõige suurem rõõm, kui saan ise ühe asja otsast lõpuni valmis teha.

Mul ei ole tervis just kõige parem. Küllap oleksin juba ammugi mullatoidul, kui poleks kõik ravimid punktkirjaga tähistanud. Olen üksik ja pole kedagi, kes äkkvalude korral õiged rohud kätte annab.

Mõnikord kirjutan artikleid ajakirjadele ja nädalalehtedele.

Esialgu kirjutan punktkirjas. Vahel trükin koguni kolm-neli korda uuesti ümber, enne kui rahule jään. Alles siis, raske tikutops järjehoidjaks, kirjutan teksti rahulikult paberile.

Niisugune meetod neelab hirmus palju aega, aga see-eest jäävad punktkirjas käsikirjad mulle alles. Hiljem on huvitav vaagida, kas olen kirjandusvallas edasi arenenud või olen vanaduse päevil hoopis toppama jäänud.

See on tõesti nii, et ma ei saa punktkirjata mitte ühtegi päeva läbi. Ka üksinda elades tunnen end iseseisvalt ja kindlalt, sest mind aitab kõikjal punktkiri. Nii ei ole ma rängaks koormaks omastele ega ühiskonnale. Punktkirjaoskus muudab elu huvitavaks.

Soovitan soojalt ja siiralt kõikidel pimedatel punktkiri selgeks õppida, siis muutub pime nägijaks ja elu on jälle ilus.

Kudrjašova, Jelena: Kui saan kirja paberkandjal, on mu rõõm suur, sest saatja käed on seda puudutanud, see on killuke temast ja temalt - see on väärtus!

Olen keskealine naisterahvas ja punktkirja oskan juba 43 aastat. Seda õpetati mulle koolis. Ma ei kujuta ette, et see oleks võinud olla kuidagi teisiti. Muidugi loeb ka see, et olen pime sündimisest saadik.

Aga alustan algusest. Et koolis normaalselt õppida, tuli osata punktkirja, sest oli ju tarvis kirjutada kirjandeid, referaate ja teha muid kirjalikke koduseid töid. Kuna õpikuid oli siis vähe, tuli mõnikord endal kirjutada vene ja inglise keele õppetükke. See oli küll aeganõudev, kuid päästis siiski olukorra.

Olen sooritanud ka kooli lõpueksamid - seega kirjutanud konspekte ja muud õppetööks vajalikku. Tagantjärele sellele ajale tagasi mõeldes ei arva ma, et see oleks olnud hirmus koormav. Lõppude-lõpuks arendas see õigekirja.

Üsna levinud oli minu kooliajal päevikupidamine. Oma mõtteid on ikka tore kirja panna, aga keegi ju ei taha, et teised neid loeksid. Ja siin tuli punktkiri pimedale inimesele appi.

Minul oli kooli ajal ja ka hiljem mitmeid kirjasõpru. Nõukogude Liidus oli pimedate kirja väga lihtne saata - see oli tasuta. Mul olid kirjasõbrad Leedust, Moldaaviast, Astrahanist, Ukrainast, Usbekistanist. Kõigi nende inimestega pidasin kirjasõprust punktkirjas. Mul polnud vaja kasutada nägijate sõbrannade abi.

Minu elus on tähtis koht kirjandusel. Mulle on küll elu jooksul palju raamatuid ette loetud, kuid ise lugeda on tõeline nauding. Kui käisin koolis, saadeti mulle Moskvast juturaamatuid ja pimedate ajakirju. Viimaseid sain veel hiljemgi. Ajakirjadest hakkasin tõlkima vene keelest eesti keelde huvitavamaid artikleid, mis said raadiosõlme vahendusel ka teistele ette loetud. Sealt sai alguse raadiosõlme töö, mis tänini jätkub ja päevi täidab. Kuid raamat on sõber, mis iialgi ei reeda ja jääb alatiseks su kõrvale. On küll ka heliraamatud, mis minu arvates on teinud punktkirjale karuteene, sest on ju mugav üheaegselt toimetada ja raamatut kuulata. See on ka üks põhjus, miks ei vaevuta punktkirja ära õppima. Veel tuuakse põhjuseks sõrmede tundlikkuse puudumine, aga kuidas saavadki sõrmed tunda, kui neid ei arendata. Muidugi on täiskasvanul punktkirja õppimine raskem kui lapsel, kuid mitte võimatu. Kõik algab suhtumisest. Tuleb ette sedagi, et meie organisatsioonide esimehed ei valda punktkirja, ei pea seda vajalikuks ega innusta teisi. Kui inimene esitab avalduse pimedate kirjas, pole kedagi, kes selle ära loeks. Nõnda olen jõudnud arvutini, mis ka pimedat palju aitab, kuid ei asenda kirjaoskust. Ma pole arvuti vastane, kuid ei arva, et ta haridust ja head raamatut asendab. Arvuti ei ütle meile kuivainete, ravimite, keemiatoodete ja muu sellise nimetusi. Eriti raske on olukord siis, kui pime inimene elab üksi. Jah, me saame kirjutada kirju, suhelda, hankida kõikvõimalikku informatsiooni, kuid on tulnud ilmsiks, et need, kes ei loe, nende õigekiri ja keelekasutus ei ole mitte alati kõige paremad. Kui saan kirja paberkandjal, on mu rõõm suur, sest saatja käed on seda hoidnud, see on killuke temast ja temalt - see on väärtus!

Praegu räägitakse palju võrdsetest võimalustest. Ka meil on juba ravimeid, millel on punktkirjas nimetus. Kuid kui inimesed, kes ei näe, ei ole võtnud vaevaks pimedate kirja omandada, tekib küsimus, kelle jaoks seda teha, kui pimedad seda isegi lugeda ei oska. Ühed võitlevad, teised tõrjuvad. Mind küll rõõmustas teadmine, et meil on ravimeid, mille silte saan ise lugeda.

Ja veel võrdsusest. Kui juhtub pime inimene kohvikut külastama ja talle tuuakse punktkirjas menüü, mida ta kahjuks lugeda ei mõista, on ikka kurb küll, kui ollakse lihtsalt kirjaoskamatu.

Mul on palju märkmeid, mida olen teinud ainult iseenda jaoks. Neid saan ise lugeda ilma kõrvalabita. On asju, mis on alati käekotis kaasas ja mis on teada ainult mulle. Diktofon on küll tore asi ja pimedale väga tarvilik, aga minule meeldib rohkem teha kirjalikke märkmeid, sest minu arvates on vajaliku leidmine lihtsam. On väga hea, et meil on palju abivahendeid, mis on abiks, kuid kirjaoskust ei asenda miski. Kahjuks on meie hulgas ka neid, kellel pole kõiki sõrmi. Aga just nende seas on väga tublisid ja visa hingega inimesi. See teeb rõõmu, sest nii mõnigi kord ei hinda inimene seda, mis tal alles on.

Et punktkirja vastu huvi äratada, viiakse meil Tartus juba pikemat aega läbi punktkirja lugemise ja kirjutamise võistlus. Selles osalevad ka koolilapsed ning nad on väga tublid. Olen olnud aastaid selle võistluse žüriis. Eesti Pimedate Liit on hakanud uuesti korraldama ka üleriigilisi võistlusi. Kahjuks ei ole kõikidest ühingutest osavõtjaid, kuid lootus jääb! Kui noored hakkavad aru saama, et arvuti kõrval on punktkirjaoskus hädavajalik ja asendamatu, pole veel kõik kadunud ning pimedate seas pole kirjaoskamatust.

Lõpetuseks.

Mina, täiesti pimeda inimesena oma elu ilma punktkirjata ette ei kujuta. Seda mõnu, mida annab sõrmedega raamatulugemine, ei asenda miski. Kirjaoskus loob võrdsed võimalused oma probleemide lahendamiseks. On kahetsusväärne, et paljude täiskasvanute elust on arvuti punktkirja välja tõrjunud, kuid loodan, et see paraneb ja selleks tuleb korraldada võistlusi ja teha selgitustööd. Ka organisatsioonide juhid peaksid seda kirja oskama - ka siis, kui neil on nägemisjääk - ja oma eeskujuga teisi innustama. Siis ei pea me kurtma, et meie hulgas on kirjaoskamatuid ja hiljem pimedaksjäänutele peaks punktkirjaõpetus olema kohustuslik.

Liivak, Mirjam: Punktkiri on kui mäng, mis aina täieneb

Punktkiri on kui mäng, mis aina täieneb. See voolab nagu salapärane jõgi mu sõrmede all. Punktkirja õppimist alustasin juba esimeses klassis. Algul tundus see nii raske ja vaevaline ning pisarad voolasid nii mõnigi kord nagu jõgi. Mida rohkem ma aga lugesin ja kirjutasin, seda huvitavamaks ja põnevamaks kõik läks. Ükskord aga taipasin, et punktkiri on nagu mäng. Punktidest saab igasuguseid vahvaid pilte trükkida, samal ajal teen aga sõrmedele trenni. Kui ma punktkirja selgeks sain, sukeldusin ma põnevale lugemismaale. Lugedes sain palju targemaks. Paladest leidsin rohkesti toredaid sõnu ja nüüd on mul päris rikas sõnavara. Lugemine on arendanud ka minu kujutlusvõimet. Lugedes rändan paljude raamatutegelastega koos erinevates kohtades. Tänu sellele saan viibida väga erilistes maades. Mõnikord aga fantaseerin jutu ümber ja tegelased satuvad minu loodud jutukesse või mina ise olen jutukese tegelane. Vahel, kui olen kurb, leevendab lugemine minu tuju. Jutukestest olen leidnud palju uusi mänge, mida koos sõpradega olen mänginud. Punktkirjaraamat on ka ideaalne reisikaaslane. Tänu lugemisele ja kirjutamisoskusele olen ise kirjutanud mitu raamatut. Üks muinasjuturaamat räägib loomadest ja nende sõpradest. Teised jutustavad aga inimestest. Kui mul igav on ja ma raamaturiiulist mõne enda kirjutatud juturaamatu kätte võtan, siis taipan, et mu fantaasia on tublisti edasi arenenud ja seda punktkirjamängu tahaksin ma ikka ja jälle edasi mängida ning täiendada. Punktkiri on muutnud minu elu kergemaks ning vahvamaks ja tundub, et ta läheb järjest põnevamaks.

Kevadhääled

Ma lähen õue ja mis ma märkan,
kõik lillekesed on nüüd tärkand!
Ka päike särab nagu peab,
küll see kevad on ikka hea!

On kaugelt kuulda linnusirinat,
eemalt kostub kellahelinat.
Mu imestus oli suur,
kui ka pungad olid puul.
Ma noppisin palju sinililli
ja öösel kuulsin laulmas öökulli.

Muhhina, Heidi: Braille kirja 63 reljeefset punktikombinatsiooni on mulle võtmeks maailma

Sündisin pool sajandit tagasi Eestis. Minu koduküla asus Balti mere ühel suurel saarel, mis kannab Saaremaa nime. Sel ajal oli meie maal vaene kollektiivse põllumajanduse aeg. Ema oli põllutööline, isa kalur.

Mina olin pere esimene laps - sündides täiesti terve. Nägemise kaotasin viieaastaselt. Olin kolm aastat ravil kodust kaugel pealinnas Tallinnas, kuid nägemine ei taastunud. Olin saamas kaheksa-aastaseks, kui ema otsustas minuga minna ülikoolilinna Tartu silmaarstide juurde. Sõit sinna toimus rongiga. Juhus tahtis, et saime vagunis kokku Eesti ainsa pimedate kooli kasvataja Agnes Loidiga. Ta soovitas emal mind Tartu pimedate kooli viia. See kool oli meile täiesti tundmatu ja võõras. Tartu arstid minu nägemise paranemisele lootust ei andnud. Vanemad olid sunnitud langetama raske otsuse - tütar tuli kodust kaugele kooli panna, sest laps pidi hariduse saama.

Astusin kaheksa-aastaselt üle Tartu pimedate kooli ukseläve. Algas minu haridustee. Oli aasta 1961. Ema hoolitsus oli jäänud kaugele. Tuli enesega ise hakkama saada.

Selleaegses Tartu pimedate kooli väikeses õpilasperes oli sõbralik õhkkond. Meile, noorematele lastele, anti vanemad õpilased abiks. Nad olid samuti täiesti pimedad, kuid aitasid meil iseseisvalt toime tulla. Suuremad õpilased olid toeks ka punktkirjaliste koolitükkide ettevalmistamisel.

Minuga koos astusid Tartu pimedate kooli üheksa kaaslast, kellest said eelklassi õpilased. Meie esimeseks õpetajaks oli Juta Vihm. Kõik pidid selgeks õppima punktkirja, sest pimedate koolis oli see kohustuslik. Kõigepealt anti mulle Braille-kirjaline liikuv aabits, et tutvuksin selle kirja tähtedega. Siis tuli kasutusse punktkirjatahvel ja tihvt. Algul pidin näpuga katsuma tahvli ruute. Järgnes tihvti kasutamise õppus. Siis püüdsin tabada tihvtiga punktkirjatahvli ruutude õigeid kohti. Algul pidime ruudu sees kirjutama kuuspunkti, mis oli käe harjutamiseks. Järgnes a-tähe kirjutamise õppimine. Iga reljeefne punkt pidi leidma õige koha. Lõpuks tekkisid minu käe all punktkirjalised sõnad. Raske, mis raske. Samaaegselt olid tarvitusel Braille-kirjalised aabitsad. Lugemine sai kirjutamisest kergemini selgeks. Õpetaja Juta Vihma käe all saime esimese kooliaasta kevadeks kõik punktkirja lugema ja kirjutama. Meie eelklassi üheksa õpilast viidi edasi esimesse klassi. Nii olin ka mina pimedana astunud väikese sammu oma haridusteel. Hakkasin siis lugema ka lihtsamaid punktkirjalisi raamatuid, mida laenasin pimedate kooli raamatukogust. Need raamatud said mul kõik läbi loetud. koolis tegin endale igasuguseid punktkirjalisi märkmeid.

Mul läks lugemine esialgu üle kivide ja kändude, kuid huvi oli teadmisi saada. Lugesin ka pimedate kooli Braille-kirjalist laualehte “Tõrvik”, mida andsid välja vanemad õpilased.

Õpikuid oli algklassides vähe. Juba siis tuli koolitükke palju üles kirjutada. Õpetaja luges aeglaselt ette ja õppematerjalid said kõik punktkirjas üles kirjutatud. Nii jäigi see kiri läbi elu minu hariduse alustalaks.

Vanemates klassides ei peetud vajalikuks kõigile punktkirja õpetamist. Nii sattusin oma klassis raskesse olukorda, sest punktkirjalisi raamatuid oli endiselt vähe. Nägijad kaasõpilased ei soovinud tavalises kirjas õpikuid ette lugeda. Neile oli see tülikas lisakohustus. Mina pidin tegema palju üleskirjutusi ikka veel tahvli ja tihvtiga, sest punktkirjamasinaid oli koolis vähe.

Tartu pimedate kooli põhikooli lõpetamisel 1972. aastal kirjutasin kirjandi punktkirjas. Ka matemaatika kirjalik eksam tuli teha samal kombel.

Astudes iseseisvasse ellu tuli kõik asjad enda jaoks punktkirjaliselt märgistada. Esialgu ühiselamus elades ja kasutades ühist külmkappi panin isegi oma Braille-kirjalised nimesildid toidupakenditele, et mitte võõrast võtta. Meie abikaasaga, mõlemad pimedad, saime hakkama küll, kuna tegime kõik omad märkmed punktkirjas.

Nüüd sellest, kuidas mina pimeda emana õpetasin oma lapsi tähti ja numbreid tundma. Võtsin paksust paberist ruudukujulised lipikud. Lasin nägijal sinna kirjutada tavalised trükitähed ja numbrid. Ise lisasin neile lipikutele samad punktkirjalised andmed. Nii oligi kahes kirjas liikuv aabits valmis. Selle abil sain oma nägijaile lastele trükitähed ja numbrid selgeks õpetada. Samamoodi kasutasin oma punktkirjalisi lipikuid hiljem ka nägijate vanemate lapsi hoides neile kirjatarkust andes.

Olen juba aastaid olnud pimedate raamatukogu lugeja. Just punktkirjalisi raamatuid lugedes saan ise mõtiskleda ja uuesti üle lugeda. See on üks võimalusi, mis annab pimedale hariduse ja harituse.

Pimedate raamatukogust laenan punktkirjaliste trükiste kõrval ka mp3 plaatidele salvestatud kirjandust. Sooviksin, et plaadikarpidel oleksid Braille-kirjalised sildid. Paned neile näpu peale ja kohe on selge, millega tegu.

Mulle meeldib tegelda palju ilukirjandusega. Kuulan raadiost näiteks luuletusi, lindistan neid ja pärast kirjutan meeldivad luuletused Braille-kirjaliselt vihikusse. Võtan osa ka luuleüritustest. Nägija aitab selleks puhuks otsida raamatust mulle vajaliku luuletuse. Siis võtan paberi ja etteütlemisel kirjutan luuletuse üles. Nii saan ise luuletusi korralikult pähe õppida ja nendega esineda. Punktkirjatarbeid saab igas olukorras kasutada.

Ka arvutit õppides kirjutasin kõik õppematerjalid punktkirjas üles. Arvutit ei saa iga märkme tegemiseks aga kodust mujale kaasa võtta. Arvuti on pikemateks kirjatöödeks asendamatu, kuid punktkiri on pimedale igapäevaelus asendamatu. Teiste pimedatega pean kirjavahetust samuti punktkirjas.

Kodus on mul vajalikud asjad märgistatud punktkirjaliste siltidega. Näiteks toiduainekarpidele ja -pakenditele olen kleepinud punktkirjas sildid. Nii tähistan kõik oma konservid, moosid, kompotid ja muu sellise. Sama teen niidirullide, kassetikarpide ja muu vajalikuga.

Dokumentide jaoks olen võtnud ümbrikud, kuhu on peale kirjutatud selgitavad sildid. Näpp peale ja kohe on teada, mis ümbrikus on. Pime on jälle ise hakkama saanud.

Kui valdad punktkirja, oled nii mõneski asjas iseseisvam. Iseendaga toimetulek pakub pimedale rahuldust. Selle kirjata ei kujutaks oma elu ette. Punktkirja lugemis- ja kirjutamisoskus on minu arvates kõigile pimedatele vajalik. Kõik, mida inimene õpib, arendab teda.

Pimedad! Õppige punktkirja, siis on Teie tegevusväli avaram. Braille kirja 63 reljeefset punktikombinatsiooni on mulle võtmeks maailma.

Täht, Mari-Liis: Elame küll arvutiajastul, kuid loodan, et punktkirjal on pikaajaline tulevik, sest minutaolisi selle kirjaviisi eelistajaid on kindlasti maailmas rohkesti

Kirjaoskus on inimese elus väga tähtis. See võimaldab meile informatsiooni saamist lisaks sellele, mida saame kuulmise kaudu. Kui nägemine kaob, saab abi punktkirjast. Olen Tartu Emajõe Kooli õpilane ja kasutan Braille kirja, mis on minu elus asendamatu. Seda hakkasin õppima neljandas klassis. Kuni selle ajani ma nägin ja sain lugeda tavakirjas suuremate tähtedega aabitsat ning mõningaid lasteraamatuid. Nii koolis kui kodus õppimiseks kasutasin lugemistelerit. Siis aga hakkas mu nägemine halvenema ja lõpuks ei näinud enam isegi selle abil midagi. Seega tuli punktkiri selgeks saada, et oleks võimalik raamatuid lugeda ning uusi teadmisi omandada.

Braille kirja hakkas mulle Tallinnas õpetama pime mees Vello, sest läheduses teisi oskajaid polnud. Mul ei olnud punktkirja omandamisega erilisi probleeme. Siis asusin õppima Tartu Emajõe Kooli, mis on ainus nägemispuudega laste õppeasutus Eestis, kus saab omandada gümnaasiumiharidust. Klassid on väikesed ja omasuguste seas kergem hakkama saada. Punktkirja kasutan siin põhiliselt koolitöös ja koduste ülesannete lahendamisel. Vahel olen mõelnud muigamisi, et punktkirjas on parem lugeda kui tavakirjas, sest siis pole ruumi valgustus oluline. Pole ju lampi vaja põlema panna, seega kulub vähem elektrit.

Olen ka küllaltki suur raamatute lugeja. Rõhutan just sõna lugeja, sest mulle ei meeldi eriti neid kassetilt või CD-lt kuulata. Kui ma mingit raamatut kuulan, siis on ülitähtis esitaja hääletämber, ilmekus ja lugemiskiirus. Kui nendega on kõik korras, siis võin ka seda võimalust kasutada, aga eelistan siiski ise lugeda. Sellega tegelemiseks on mul erinevaid põhjusi. Mõnikord loen siis, kui olen halvas tujus. Siis võtan kätte mingi hea ja sündmusterohke teose ja “põgenen teise maailma”, kust leian oma halvale meeleolule lohutust. Raamatut on hea lugeda ka seetõttu, et siis saan üksi olla. Keegi ei küsi midagi ega sega mind. Saan nagu ise seal toimuvate sündmuste keskel olla. Kui väljas on vihmane ja tuuline või lausa tormine ilm ning pean olema toas, siis võtan raamatu kätte ka lihtsalt igavuse peletamiseks. Eriti meeldivad mulle need teosed, kus leidub palju kirjeldusi. Kõige toredamad on loodusraamatud, kus kirjeldatakse mingi looma, linnu või putuka välimust. Nii saan minagi teada, milline ta välja näeb. Aleksei Turovski raamatust “Loomult loom” sain teada mõndagi põnevat, enim meeldis lugeda erinevatest liblikatest. Eriti huvitav liik kannab nimetust tondisuru. Autor kirjutab: “See on suur ja raske süstja kehaga priske liblikas, kes meenutab kuulipildujakuuli. Tal on rindmikul pealuud meenutav laik ja pruunika-kollaka-hallimustrilised, üle 10 cm laiused tiivad.” Et olen olnud nägija, oskan seda endale ette kujutada. Lugedes hakkab tekst mu näppude all justkui elama. Silme ette tulevad selged pildid kirjeldatust. Lugesin, et selle liigi valmikule on omane eriline oskus häält teha ja selle abil saab ta minna meevargile: “Tema hääl on kõrge ühtlane ümin. Ja see ümin imiteerib peaaegu sajaprotsendilise täpsusega mesilaspere kuninganna rahustavat häält. Liblikas tuleb mesilaspere juurde ja hakkab laulma: jääge magama, jääge magama, tüdrukud, kõik on korras, ei mingit aktiivsust, palun , olge nüüd hästi rahulikud. Mesilased jäävad nii uimaseks, et suur vägev liblikas siseneb takistamatult tarusse, otsib mett, sööb seda nii palju kui soovib ja lahkub siis. Ja nii ta käibki kuni sügiseni mesitarus söömas.”

Loodusteemalistest raamatutest meenub veel keskastmes loetud Richard Rohu “Jutte loomadest”. Seal on lisaks loomadele kirjeldatud üksikasjalikult ka tegevuspaiku. Sain teada, milline on mägra urg ja kuidas kevadel vesi sinna sisse tungis. Eriti kustumatult jäi minu mällu mäger Uraski ja rebase võitluse kujutamine: “Urask teeskles, nagu tahaks ta pikkamisi ära minna, ja rebane saatis teda pilguga. Aga jõudes koopa teisele küljele, hüppas Urask äkki teisest august koopasse, lootes ilmuda äkki rebase selja taha. Kuid rebane oli ta mõtte ära taibanud - kaval nagu ta oli. Urask ei jõudnud veel koopa keskelegi, kui rebane talle irevil hammastega vastu tormas ja talle kallale hüppas. Järgnes lühike äge võitlus, milles Urask paratamatult alla jäi, sest rebane oli palju väledam, painduvam ja osavam purelema kui mäger. Eriti seepärast, et võitlus toimus koopas, mis oli kitsas ja kus Uraskil kui paksemal ja kohmakamal oli võimatu nii kiireid liigutusi teha kui rebasel. Pealegi oli Uraski nahk õrnem, ta kasukas õhem, ja hambad tömbimad. Peagi oli keha haavu täis, kuna tema hambad rebase paksudest karvadest igalt poolt läbi ei tunginud. Valu ja hirm, et rebane ta elu lõpetab, sundisid Uraskit põgenema.”

Lisaks juttudele meeldib mulle ka luuletusi lugeda, eriti loodusluuletusi. Lemmikuks on Lydia Koidula “Sügise mõtted”. Esinesin sellega kunagi Pauluse kirikus tänukontserdil. Hea on jälle sama teksti üle lugeda. Viimane salm on eriti emotsioonetekitav:

Kõrged pilved nagu hirmust aetud
üle maa ja mere lendavad;
kurehääled haledasti hüüdvad,
kodu poole nemad tõttavad.

Seda luuletust lugedes kujutan selgesti ette sügispäeva, mil kured üle väljade lennates kaeblikult ning kurvalt hüüavad nagu midagi igatsedes. Kuidas pilved kiirelt üle minu pea liiguvad. Seda tekkivat emotsiooni on raske kirjeldada, seda peab ise kogema.

Kui ma raamatuid loen, siis saan sealt ka oma kirjaoskusele midagi juurde. Ka paraneb mu väljendusoskus. Raamatute lugemine on mind ennastki ahvatlenud omaloominguga tegelema. Kirjutan kahesalmilisi luuletusi. Siin näiteks minu sügisluuletus.

Valge udu hõljub sääl,
kus kaigub viimse linnu hääl.
Sügis astub üle aasa,
tuues peagi lume kaasa.

Tuules kõiguvad raagus puud,
öösel näha pole kuud.
Linnud on ammu lennanud ära,
pilvede taha jääb päikese sära.

Armastan ennast väljendada siis just punktkirjas, sest arvutit pole ju mõtete tekkimisel alati käepärast. Ka saan valminud teksti kohe näppude all tunnetada ja seda lugeda. Loomulikult olen ma uhke, et oskan punktkirja. Paljud nägijad on imestanud, kuidas ma nendest täppidest midagi aru saan. Selgitan, et mulle punktkiri raske pole, nende niinimetatud täppide abil saan aga ju suure osa oma teadmistest. Kui muidu saavad vaegnägijad ja pimedad abi arvutitest, siis matemaatika õppimist ei kujutaks ilma punktkirjata kuidagi ette. On palju erinevaid valemeid, mida pean omandamiseks mitu korda läbi lugema. Ka maakaartide uurimiseks pean oskama lugeda punktkirjas lisatud selgitusi, sest muidu ei saaks ma kuidagi aru, milline maa või linn kuskil asub. Põhjusi, miks punktkirja tasuks edasi arendada ja elus hoida, on mitmeid. Võiksin kuulata arvuti kõneprogrammi, kuid mul on kuulmismälu vähem arenenud ja punktkirjas loetu jääb paremini meelde. Arvuti nõuab palju eritingimusi: avarat ruumi, elektrit; punktkirjas saab ennast väljendada ka vähem tsiviliseeritud kohtades. Et oma kodus vajalikku kätte leida, saan kleepida punktkirjas sildid peale erinevatele maitseainekarpidele või toiduainepurkidele. Ka saan oma sahtlid sildistada, et teada, mis milleski asub. Punktkirjaoskaja pole ma peres ainuke, ka minu ema õppis selle selgeks, kui ma Tartu Emajõe Kooli õppima tulin. Ta trükib arvuti abil õpikuid. Nii sai ta töökoha. Kahjuks minu õde ja isa punktkirja ei oska, kuigi võiksid. Elame küll arvutiajastul, kuid loodan, et punktkirjal on pikaajaline tulevik, sest minutaolisi selle kirjaviisi eelistajaid on kindlasti maailmas rohkesti.

Vibur, Allan: Arvan, et kunagi, kui ma võib-olla jälle nägema hakkan, loen ma ikkagi sõrmedega, et oma silmi hoida

Jäin pimedaks umbes samal ajal, kui ennast mäletama hakkasin - kolme ja poole aastaselt. Koos selle seisundiga tulid minu ellu ka kõiksugu konarused ja punktid esemetel, mida ma katsusin, sest olin väga uudishimulik poiss. Punktkirja hakkasin õppima juba enne kooli. Mul oli üks aukudega puust riba, kuhu pidi nuppudest tähti laduma. See oli lõbus.

Olin punktkirjamaailma avastamise alguses.

Koolis pidin kirjutama raami ja tihvti abil ja see võttis koledasti aega. Lisaks väsisid käed ja mitte kunagi ei jõudnud ma teistega sammu pidada, ikka olin kõige viimane, kes töö valmis sai. Mõtlesin isegi omaenda süsteemi välja, et kirjutan igast sõnast ainult esimese tähe. Hiljem palus õpetaja lugeda, mida ma olin kirjutanud. Siis olingi hädas, enam ei tulnud kõik sõnad meelde.

Vana head punktkirjamasinat Perkins Braillerit võin oma suureks sõbraks lugeda. Sain selle kingituseks Rootsi lionsklubilt, kui läksin kooli. Kuigi masinat oli üksjagu raske kaasas kanda, kasutasin nii gümnaasiumi kui ka ülikooli ajal seda usinasti. Oli ka võimalik kasutada diktofoni, kuid üleskirjutused paberil osutusid palju paremaks variandiks, kui oli vaja õppida sõnu ja korrata tekste. Kirjutamisel tekkiv müra mu kaasõpilasi ei seganud, kuid vahel palus õppejõud, et istuksin kaugemale. Minu nägijatest kaasõpilased gümnaasiumis õppisid ka veidike punktkirja, et mulle sünnipäeva- ja jõulukaarte saata. Olin väga õnnelik.

Praegu olen väga rahul, et õpetaja mulle punktkirja hästi selgeks tegi, kuigi algus oli raske, sest raamiga kirjutatakse tähti paremalt vasakule. Esimese kooliaasta lõpul olin jõudnud niikaugele, et otsisin punktkirja kõikjalt - hiina astrite südamikest, vahtralehtedelt ja mõnikord püüdsin isegi lugeda, mida vihm mu käeseljale kirjutab. See oli põnev ja huvitav ajaviide. Tahtsin väga teada, kas loodusel on mulle mingi sõnum, kuid mitte kunagi ei olnud midagi. Nii ma otsisingi edasi.

Tempora mutantur et nos mutamur in illis - ajad muutuvad ja meie muutume ühes nendega.

Eestisse jõudis Braille kiri 1883. aastal, kui loodi Tallinna pimedate kool. Siis oli punktkiri tõesti ainuke väljendusvahend, mis andis pimedatele võimaluse omavaheliseks kirjalikuks suhtlemiseks. Aeg on aga loonud uusi võimalusi ja tänapäeval saavad pimedad kasutada arvutit koos spetsiifiliste lisaseadmetega, mis on väga mugav. Braille kirjas raamatud on mõnikord väga-väga paksud ja mõõtmetelt suured. Mu elu muutus, kui sain inglise keele seletava sõnaraamatu omanikuks. Sõnastikku oli 38 köidet lühendkirjas. Kui ma raamatud oma tuppa olin toonud, leidsin, et ise enam sinna ei mahugi ja pidin teise tuppa kolima. Helikassettidele ja CD-dele loetud raamatud ongi selle tõttu populaarsemad, et neid on lihtsam kasutada ja need ei võta nii palju ruumi. Nende kuulamiseks ei pea näpuotsad väga tundlikud olema. Seda varianti saab kasutada ka inimene, kes on näiteks õnnetuse tõttu pimedaks jäänud ega ole lapsest peale punktkirja õppinud. Samas toob arvuti kasutamine kaasa kaugenemise punktkirjast. Võin ennast õnnelikuks inimeseks lugeda, kuna mul polnud algklassides võimalust arvutit kasutada ja pidin just nimelt punktkirja õppima. Nautisin keskkoolis maailmakirjanduse punktkirjaõpiku lugemist. Mida oleksin ma osanud arvata maailmast ilma reljeefse atlaseta, kus võisin ise katsuda kõiki mägesid ja jõgesid ning lugeda, kus üks või teine riik asub, või mis kujuga see on! Kodus teen ma oma CD-plaatidele punktkirjas sildid, siis on väga lihtne kohe õige plaat üles leida ega ei pea aega raiskama.

Ehkki alternatiivseid vahendeid nagu diktofon või magnetofon on mugavam kasutada, jääb Braille kiri nõutavaks kõikide pimedate igapäevaelus. Oleksin täiesti segaduses, kui ma ei oskaks lugeda, kui suur rahatäht mul käes on, kui poes maksma pean, või mis on mõne toote etiketile kirjutatud. Punktkirjas kirjutan ma päeva jooksul üles oma märkmed, kasutades selleks abivahendit nimega Braillino. See tore riistapuu näitab kellaaega ja kuupäeva, lisaks on ta ka stopper ja äratuskell. Seda elektroonilist abivahendit võib küll kõigile pimedatele soovitada, sest Braillinot saab hõlpsasti kaasas kanda.

Vahetasin hiljuti oma rääkiva käekella mitterääkiva vastu. Sellel on mööda ringiäärt küll ainult punktidena “a-d” ja “b-d”, kuid ma saan igal ajal teada, kas on juba kiire, kui sõrmed peale panen.

Meil on ühiskondlikes asutustes palju infot punktkirjas - näiteks raamatukogus, kus käin muusikat kuulamas. Botaanikaaias on kasutatud aga pingpongipalle, et kirjutada punktkirjas puude ja taimede juurde maapinnale nende nimed. See on tore ja annab pimedatele palju enesekindlust juurde, sest kes oskab punktkirja, see saab ilma teiste abita uurida, mis taime või puuga tegemist on.

Punktkirja lugemine on mu sõrmeotsad hästi tundlikuks muutnud. Hiljuti õppisin massööriks. Selles töös on tundlikud käed väga tähtsad ja nii mõnigi klient on seda märganud ning öelnud.

Väiksena, kui käsi punktkirja kirjutamisest ära väsis või niiskeks muutus, armastasin vahelduseks sõrmedega laual trummeldada. Siis ma ei teadnud, et aastate pärast läheb mul seda oskust vaja. Nimelt otsustasin ühel päeval, et proovin osaleda telesaates “Kes tahab saada miljonäriks?”. Esimene voor selles mängus on “nobedad näpud”. Kui esitati küsimus, siis ma suurest erutusest vastusele ei mõelnudki, vaid vajutasin kohe kiiresti suvalise tähtede kombinatsiooni. Juhtus ime - vastus oli õige ja lisaks olin kõige kiirem olnud. Sain edasi mängu! Võitsin ka pisut raha ja võib ütelda, et seda osaliselt tänu punktkirjale, mis mu näpud nobedaks tegi!

Kahjuks kõikidel pimedatel inimestel maailmas ei ole erinevatel põhjustel võimalik kasutada arvutit ja lisaseadmeid, mille abil maailmaga sidet pidada. Punktkirjas kirjutamine on tegelikult kõige kättesaadavam ja seega kõige otstarbekam ja sellele saab alati kindel olla, sest vahel võib mingil põhjusel tekkida elektrikatkestus ja arvuti jääb tummaks. Sellepärast arvan, et pimedale inimesele on võrdselt tähtis osata nii punktkirja kui ka töötada arvutil, mis on varustatud ekraanilugemisprogrammiga. Kes aga kasutab Braillinot, peab kindlasti punktkirja oskama. See väike abivahend on minu elu küll mõnusamaks muutnud, sest ükskõik, kus ma ka ei oleks, saan alati märkmeid teha, mida hiljem arvutis edasi töödelda.

Vahetevahel on aga tore mängida nägijatega doominot või teisi lauamänge, millel on pimedate jaoks punktkirjamärgistus. Punktkirja tundmata ei tuleks sellest midagi head välja - ma kas ajaksin kõik segi või kaotaksin alalõpmata.

Pime inimene saab vabalt muusikat õppida, kui tahab, sest nootide jaoks on omaette süsteem, mille järgi saab harjutada.

Arvan, et kunagi, kui ma võib-olla jälle nägema hakkan, loen ma ikkagi sõrmedega, et oma silmi hoida.

Viinapuu, Talvi:Saatus segab kaardid, inimene mängib

Olin rõõmsameelne, elav laps. Mu huvidehaare oli lai. Alustatu hõlmas väga mitmekesiseid tegevusi. Sellepärast võrdlengi oma elu nägijate kooli neljanda klassi lõpetamiseni värvilistest lõngaotstest keraga. Kiirustasin alati. Mu alateadvus nagu ennustanuks, et rõhuva osa elust pean tasa ja targu kõndima. Mu põhiliseks liikumisviisiks oli jooksmine. Tõenäoliselt niisuguse tahtmatu “treeningu” tulemusena pälvisingi oma elu esimesed diplomid Klooga-2. pioneerilaagri spartakiaadil oma vanuseklassis 60 meetri jooksus ja kaugushüppes.

Mind jätkus kõikjale: kuulusin kooli mudilaskoori; osalesin karaktertantsuringi tegevuses; iluvõimlejate seaski võis mind näha. Väikese kasvu ja kerguse tõttu olin sageli esitatava püramiidi tipuks.

Siis sähvatas välk: haigestusin. Mul kadus ümbrusetaju. Kui hakkasin jälle elu tunnetama, ei näidanud mu silmad enam pilti. Mu esimene mõte oli: “Kuidas ma hakkan koolis käima? Kas tuleb otsast alustada?” Meenutasin õpitud luuletusi, korrutustabelit; klassikaaslasi nimepidi, kes kellega istus, kes kandis patse, kes - prille. Õppisin tütarlaste koolis. Mu klassis oli 40 tüdrukut. Paljud neist hakkasid just neljandas klassis kasvatama patse ja kandma prille. Taolised mäluharjutused mõjusid julgustavalt; aga kirjalikud ülesanded! Hetkel õhku rippuma jäänud küsimusele sain vastuse alles kaks aastat hiljem, mil mu tervis oli tugevnenud, siis asusin poolelijäänud haridusteed jätkama selleaegses Pimedate Laste Internaatkoolis, hilisemas Tartu 2. Eriinternaatkoolis ehk praeguses Emajõe koolis. Heal lapsel mitu nime! Tõepoolest, mainitud asutus püsib heledaima laiguna mu mälus! Seal omandasin Braille kirja oskuse. Minus kinnistus enesekindlus, võime olla iseseisev. Olin leidnud uuesti oma endise olemuse. Viimane oli tabatud löökide tagajärjel üpris pelglikuks muutunud.

Olin sattunud keskkonda, kus lapsi ühendas, kellel rohkem, kellel vähem, nägemispuue. Kõik nad olid tegevad nii vaimsetel kui kehalistel aladel. Mu võõrastusaeg ei kestnud kaua: sukeldusin kogu teotahtelise agarusega kõike harivasse. Neelasin meeletul arvul kirjandust. See oli tarvilik lugemisnobeduse arendamiseks ning selleks, et kaasa lüüa igasugustes mälumängudes, milliseid meile sageli korraldati. Ajude teritamisharjumus on mul säilinud tänaseni. Tihti võtan osa raadioviktoriinidest. “Vanale koerale uusi trikke ei õpeta.”

Olen justkui õletuust, mis süttib hõlpsasti, seepärast ongi mulle tundmatu igavus. Sarnases puuduses saab süüdistada üksnes Louis Braille mõttevilja. Selleta poleks mul olnud võimalik tegelda oma hobidega.

Koolis soovitasid võõrkeelte pedagoogid uued sõnad õppetükist välja kirjutada: nii jäävad need paremini meelde ja nende kirjapilt jääb käe sisse. Samasugune nähtus esineb sõrmega lugemisegi puhul: tekib põhjalikum ettekujutus. Kirjandusteose käiku suudame kaasajal omandada ka kuulmise teel, aga kirjaviis! Eriti niisugused sõnad, millised märgitakse paberile teisiti, kui hääldatakse, jäävad teadmatuiks.

Mu pähe pole kunagi hiilinud mõte: “Ühe kirjaviisi olen õppinud - sellest piisab!” nagu väitis keegi mu Braille kirja ringi kandidaat. Kas ikka piisab? Kirjaoskus õigustab end, kui inimene on võimeline seda praktiliselt kasutama.

Punktkiri on minu elus etendanud äärmiselt tähtsat osa. Keskkooli lõpetanud, tulin kodulinna Tallinna. Asusin kohalikus pimedate ettevõttes juhendama Braille kirja ringi. Tundideks vajaliku materjali otsingul, lisaks salajase sooviga reklaamida oma ringi tegevust, kutsumaks sel moel rohkem inimesi Braille kirja õppima, hakkasin tõlkima esperantokeelsetest ajakirjadest, milliseid tol ajal saadeti mulle palju rahvademokraatiamaadest, köitvamaid artikleid. Olin eestindaja, toimetaja, samuti trükkija. Selline hõivatus kestis 25 aastat. See ei olnud käsk ega kohustus. Mu ellu tekkis tühemik, mis nõudis täitmist. Mu tervislik seisund halvenes. Pidin katkestama Tartu Ülikooli, kus studeerisin eesti keelt ja kirjandust. Austatud juhus lükkas mu ette võimaluse ning ma rakendasin selle ühiskondlikult kasuliku eesmärgi teenistusse.

Koormatus rahuldas mind, sest sisaldas mu huvialasid. Pealegi: tol ajal polnud meie juures eriti kättesaadavad punktkirjas värsket teavet kandvad teosed. Valmis tööd andsin lugeda pimedate õppe-tootmiskombinaadi töötajatele, kes juba oskasid Braille kirja.

Kinnistus tõetera “Mitte kooli, vaid elu jaoks õpime.” Esimesed sammud esperantistiteel astusin koolis. 1957. aasta suvel toimus Moskvas 6. ülemaailmne üliõpilaste ja noorsoo festival. Selle ürituse ettevalmistuskäigus pidi iga õppeasutus läbi viima teatud arvu rahvusvahelist keelt tutvustavaid tunde. See kehtis ka minu kooli kohta. Muidugi kuulusin minagi vastloodud ringi.

Sirutasin esperantole sõrme, aga õige varsti vallutas ta mind täielikult: terve elu olen pidanud kirjavahetust erinevates maades elunevate esperantistide-saatusekaaslastega. Tänu “Esperanta Ligilole” - vanimale esperantokeelsele Braille kirjas ajakirjale, mis ilmub 1904. aastast ja mille asutas prantslane Theophile Cart - olen kokku puutunud oma elu erakordseimate sündmustega.

Jaapanlanna Krizantemo Kikusima avaldas eelnimetatud väljaandes küsimusohtra testi nägemispuudega inimeste elu-olu kohta. Hiljem külastas naine riike, kust talle vastati. Vastasin minagi.

1995. aastal toimus rahvusvaheline pimedate esperantistide kongress Helsingis. Pärast seda sõitis proua Krizantemo Tallinna. Kuna visiit leidis aset kõrvalepõikena koduteelt, veetis ta minuga ainult poolteist päeva, ometi - tänu augustikuu säravale ilmale - suutsin talle Eesti pealinna meelitavaks muuta. Teda võlusid vaateplatvormilt paistnud päikesekiirtes sädelev meri, vanalinn, Pirita ja linna haljad laigud - pargid. Ta sõnas: “Siia tahaksin veelkord tulla!” Mõni aasta tagasi täituski Krizantemo Kikusima igatsus.

Mu järgmine hobi on kirjandus. Eespool mainitud häälekandjas avaldatakse kogu pimedate esperantomaailma puudutavaid teateid. Nende kaudu on minuni ulatunud uudised rahvusvahelistest kirjandusvõistlustest, milliseid korraldavad välismaa nägemispuudega esperantistide ühingud. Loetleda tasuks: Hollandi, Soome, Bulgaaria ja Poola liitusid. Järgisin nende üleskutset. Tulemused on osutunud üllatavalt edukaks.

Mõistetavalt poleks ma saanud end sel kombel teostada, Braille kirja valdamata. Punktkiri on muutnud mind ettevõtlikumaks ja sõltumatumaks. Näiteks: on tarvis üles märkida uus telefoninumber; laual seisab rida erineva sisuga moosipurke, millised ootavad tähistamist; riiulil on ranges rivis kuivtoitainete ja vürtside karbikesed, millised nõuavad samuti sisututvustavaid sildikesi - kõik ikka selleks, et vähendada esinevast häirest tingitud puuet. Seda pole võimalik täielikult varjata, kuid sellega ei sobi ka häälekalt endale nuruda kaastunnet! Viimatinimetatud tunne õilistab inimest, ent vastuvõtjale - liigse tarbimise puhul - võib ta mõjuda oopiumina! Igaüks on kohustatud andma nii palju kui suudab ja veel pisut lisaks! Kas ise olen nimetatud juhtlausest lugu pidanud? Võin julgelt jaatavalt vastata! Iialgi pole ma käsi selja taha peitnud, kui on abi vajatud ning ma olen võimeline seda osutama! Selliselt kujuneb elu põnevamaks! Ta on ju enda oma! Tema sisustamist teiste hooleks ei tohi jätta: äkki jääb kesiseks; ei rahulda hinge! Igaüks peab oma osa ise täitma. Nagu teatrilaval - nii ka elus - sõltub inimesest endast, kui hästi või halvasti ta oma rolli ära mängib.

Eesti pimedad hariduse valguses

Tartu Emajõe Kool tähistas 28. novembril 2008 oma 125. sünnipäeva. Kogu inimkonna ulatuses pimedate õpetamise suhteliselt lühikeses ajaloos on see väärikas iga. Selleni on jõutud kuulsa prantslase Valentin Haüy 1784. aastal Pariisi Pimedate Instituudi kui teerajaja avamisele järgnenud ülemaailmse pimedate koolide sajandilise asutamislaine järel. Sel auväärsel ajahetkel vaadakem tagasi, mida on andnud Euroopa ja Eesti pimedate koolid meie pimedatele. Kas haridus on neile ikka olnud valguseks nagu lootis ja väitis seda suur humanist Denis Diderot. Otsustage ise, missugust osa etendas neile haridus integreerumisel nägijate ühiskonda. Me teeme käsikäes Eesti pimedate kooliajalooga lugejatele tutvustuse 32 nimekast täispimedast, kes kõik võlgnevad oma saavutuste eest tänu haridusele, seda enamasti pimedate koolides. Neist üks oli baltisakslane, teised eestlased. Viie naise kõrval käsitleme 27 meest. Neist kõigist kaheksa olid artikli portaali paigutamise ajal elavate kirjas, ülejäänud 24 on Toonelas. Teisi sõnu öeldes teeme ajaloolise ülevaate läbi isikute ja nende vanuselises järjekorras reastatud kahele ja poolele sajandile jaotunud elulugude, mis pärinevad Tartu Emajõe Kooli Pimedate Haridusloo Muuseumi personaalia kogust.

Veel ei osanud inimkond õpetada pimedaid, aga pime eestlane Mäletu Jaan (1749-1827) oskas valgustussajandil Räpina kandis õpetada nägijaid lapsi. 1807. aastal asutas V. Haüy ka Peterburi Pimedate Instituudi, mille kasvandikuks oli tulevane pime muusikaõpetaja Nikolai Müller (1896-1970). Eestis elanud baltisakslased panid oma pimedaid lapsi Saksamaa erikoolidesse. Seal õppis näiteks hilisem filantroop ja usuõpetaja Alexander von Stryk (1831-1901). On tuua rida elujuhtumeid, kus enamvähem täisikka jõudnud eestlased on jäänud pimedaks ja nende haridustee piirdus selleaegsete nägijate koolidega. Neiks silmavalguse kaotanud isikuteks olid 1861. aastal sündinud tulevane rändraamatukaupmees ja kirjastaja Jüri Dreimann, 1864. aastal sündinud hilisem helilooja Ferdinand Mühlhausen ja 1868. aastal sündinud Kaarel Jürjenson, kes tõusis esile Euroopa tasemel rahvajutustajana. Läheneme aastale 1872, mil rajati Eesti naabruses teine pimedate kool, sedakorda Riiga. Seal said tuule tiibadesse ka eestlastest käsitööline ja pimedatejuht Karl Vagner (1877-1967), masseerija Eduard Hallap (1883-1960) ning telefonist Helene Sepp (1894-1953). Ei jäänud tulemata aasta 1883, mil asutati Tallinna pimedate kool. 31 aastat tegutsenud õppeasutuse kasvandikest toome esile masseerija Alice Adamsoni (1883-1958), kaupmehe ja käsitöökoja ning talu- ja üürimaja omaniku August Mäe (1884-1966) ning tootmisjuhi Anton Kopliku (1894-1977).

Tallinna pimedate kooli üleviimisega Tartusse, algas seal 1922. aastal uus pimedate haridusloo peatükk, mis kestab tänini. Emajõelinna eestiaegsest pimedate kutse- ja algkoolist said hariduse muusikud Artur Kriisk (1905-1956), Theodor Luks (1906-1965), Arnold Selge (1909-1992), Ilmar Tamm (1922-1959) ja tootmisjuht Nikolai Ofitserov (1921-2000). Sõjaaegses ja -järgses Tartu pimedate kutsekoolis õppisid viiuldaja Aleksander Udrik (1898-1981), taidlejad Tatjana Lenskaja (1924-2008) ja Harald Leikop (1925-2000). 1953. aastal suletud Tartu pimedate kutsekool ei anna haridust enam kellelegi. Küll täitis selle kooli üldhariduslikku osa mõnevõrra 1964. Aastal Tartu Emajõe kooli kaugõppe osakonnast loodud Tallinna Kaugõppe Erikeskkool. Selle tuntud kasvandikeks on tootmisjuht Arnold Jõemägi (1926-1980), laulja Erich Part (sünd. 1929), spordi- ja kirjamees Leino Lember (sünd. 1938), pimedatejuht Eduard Borissenko (sünd. 1947), sotsiaaltöötaja Aleksander Vassenin (1953-2007) ning kirimaletaja Urmas Sinibe (1953-2004). See kool kustutati 1997. aastal haridustemplite nimekirjast. Sõjajärgsele Tartu Emajõe Koolile teevad au bajanist Arvo Kunder (1938-2005), klarnetistid Vello Vart (sünd. 1939) ja Raivo Kunder (1942-2008), viiuldaja Auli Kunder (sünd. 1945), masseerija Harry Kare (sünd. 1973) ja ujuja Annika Raide (sünd. 1979).

Hariduslikult jaguneb kõnealune seltskond nii, et pooled neist, kokku 16 isikut olid keskharidusega. On otstarbekas eristada ka nn. lõpetamata keskharidusega pimedaid, kuna nad olid üsna lähedal küpsustunnistusele. Neid oli neli (Artur Kriisk, Arnold Selge, Ilmar Tamm, Aleksander Udrik), see on 12,5%. Algharidusega pimedaid on kümme (31,2%) ja kõrgharidusega kaks (6,3%) - Raivo Kunder ja Aleksander Vassenin. Veel paaril-kolmel oli ja on kõrgharidus üsna käeulatuses (Auli Kunder, Annika Raide, Alexander von Stryk).

Selles elulugude valikus on pimedatte kodukohtadena Eesti 15 maakonnast esindatud 13 ja Petserimaa peale selle. Hiiu- ja Võrumaalt pole seekord valitud isikute hulka kedagi sattunud. Küll kuulusid need maakonnad ajalooliste Lääne- ja Võrumaa koosseisu, mis nimeliselt on siin olemas. Kõnealused pimedad on igal võimalusel püüelnud hariduse poole. Paistab silma pimedate suur kallutatus nii harrastuse kui ka elukutse tasandil muusika suunas. Käsitluse all on pimedate elu agarad juhid, taidlus- ja spordiharrastajad ning tublid tööinimesed. Neid on veel, keda tuleks edaspidi samuti trükisõnas tutvustada .

Õpetaja ja usutegelane Mäletu Jaan (ristitud 7. VI 1749-22. II 1827)

Sündis Võrumaal Räpina kihelkonnas. Jäi lapsena rõugete tagajärjel pimedaks. Õpetas juba 13-aastaselt pimedana nägijaid lapsi Jaama- ja Papreküla koolis ning veel küpses eas aastal 1815. Teda loeti Võrumaa üheks paremaks koolmeistriks. Oli kirjavahetuses meie kultuuriloo suurmehe, Lüganuse ja Äksi kirikuõpetaja Otto Wilhelm Masinguga (1763-1832). Tema toonaseid kirju on avaldanud trükisõnas Johann Heinrich Rosenplänter ja Jaan Jõgever. Mäletu Jaani kui hernhuutliku elulookirjutaja nime kannab iga kolme aasta tagant väljaantav Eesti biograafika preemiaga kaasas olev soolavakk [Pime koolmeister ja usumees Mäletu Jaan (1749-1827). Emakeele Seltsi aastaraamat. 44-45 1998-1999. Tartu, 2000. Lk. 177-196].

Filantroop ja usuõpetaja Alexander von Stryk (26. IV 1831-21. X 1901)

Sündis pimedana omaaegse Pärnumaa Karksi kihelkonna Polli mõisas. Hannoveri Pimedate Instituudi kasvandik. Omandas vabakuulajana 1857. aastal Tartu Ülikooli juures koduõpetaja kutse. Oli kuni surmani usuõpetaja Viljandi koolides, sealhulgas naisõiguslase Lilli Suburgi tütarlaste koolis. A. v. Stryki õpilaseks Viljandi kihelkonnakoolis oli hilisem riigimees Jaan Tõnisson. A. v. Stryk pidas Viljandis ka erakooli, kus oli õpetajaks tuntud koolikirjanik Mihkel Kampmaa. A. v. Stryk toetas andekaid eesti poisse nende hariduspüüdlustes [Pime usuõpetaja ja filantroop Alexander von Stryk. Õpetaja ja kooli ajalugu. Eesti pedagoogika ja kool XLVI. Koost. A. Elango, H. Rannap. Tallinn, 1992. Lk. 80-88].

Kirjastaja Jüri Dreimann (1. XII 1861-15. VII 1916)

Sündis Pärnumaal Häädemeeste kihelkonnas. Jäi 15-aastaselt rõugete tagajärjel pimedaks. Tegeles pimedana rändraamatukaupmehe ja kirjastajana. Tema raamatukaupluses Pärnus töötas müüjana luuletaja Elise Aun. Tõi eesti lugejani esimesena Nikolai Gogoli loomingut. Üritas 1895. aastal välja anda luuleantoloogiat “Algupäraline album”. selle tuntumateks kaastöölisteks olid Elisabeth Aspe, Elise Aun, Mattias Johann Eisen, Anton Jürgenstein, August Kitzberg, Jakob Liiv, Georg Eduard Luiga, Ernst Peterson-Särgava, Ado Reinvald, Andres Rennit, Lilli Suburg, Karl Eduard Sööt ja Jakob Tamm [Pime kirjastaja Jüri Dreimann (1861-1916). Emakeele Seltsi aastaraamat 33 1987. Keelest ja kultuurist. Tallinn, 1989. Lk. 102-114].

Helilooja Ferdinand Mühlhausen (16. XI 1864-28. XI 1944)

Sündis Järvamaal Koeru kihelkonnas. Õppis Tallinna kreiskoolis, kus tema pinginaabriks oli tulevane kirjanik Eduard Vilde. Jäi 1918. aasta paiku glaukoomi tagajärjel pimedaks. Lõi harrastusheliloojana 1919. aastal M. Körberi värsse kasutades üldrahvalikult tuntuks saanud laulu “Armas isakohake”, mille avaldas 1923. aastal oma koorilaulude kogus “Vabal tunnil” (laulu teatakse ka pealkirja “Vaikne kena kohakene” nime all). Selle viisi võtsid liivlased oma lipulaulu meloodiaks. Sama viis oli ka Eesti Pimedate Muuseumi tunnusmeloodiaks [Pime helilooja Ferdinand Mühlhausen (1864-1944). Teater. Muusika. Kino. 2000. Nr. 2. Lk. 50-52].

Rahvajutustaja Kaarel Jürjenson (12. III 1868-25. III 1943)

Sündis Tartumaal Kodavere kihelkonnas. Elas lapsena koos vanematega Venemaal Oudova maakonnas. Õppis Oudova vene algkoolis ja Oudova eesti koolis. Jäi 29-aastaselt Eestis pimedaks. Oli aastatel 1924-1943 Tartumaal Kavastu vanadekodu hoolealune. Rahvaluuleteadlane Richard Viidalepp kirjutas temalt 1932. ja 1933. aastal 550 lehel üles 691 rahvaluulepunkti, sealhulgas 256 rahvajuttu. Aastatel 2003-2007 korraldasid Eesti Pimedate Muuseumi ja Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskuse sõbrad Kavastus aktsiaselts Giga toetusel Kaarel Jürjensoni mälestuspäevi [Pime rahvajutustaja Kaarel Jürjenson (1868-1943). Akadeemia. 2005. Nr. 8. Lk. 1698-1732].

Käsitööline ja pimedatejuht Karl Vagner (õieti Turi) (15. VII 1877-24. XI 1967)

Sündis omaaegse Pärnumaa Karksi kihelkonnas. Õppis Riia pimedate koolis. Elas ja töötas käsitöölise ning ajalehemüüjana Viljandis. Rajas Eesti Pimedate Ühingu Viljandi algorganisatsiooni (1952) ja Tartu pimedate kombinaadi Viljandi tootmisjaoskonna (1965) [Eesti pimedate tegevuse aktiivsete organisaatorite ja väljapaistvate pimedate lühielulood. Tartu, 1976. Lk. 66].

Masseerija ja harjassepp Alice Adamson (19. V 1883-12. V 1958)

Sündis Läänemaal Märjamaa kihelkonnas. Jäi lapsena silmavigastuste tõttu pimedaks. Õppis Tallinna pimedate koolis (1891-1901). Omandas Eesti Punase Risti korraldatud kursustel Tallinnas 1926. aastal ka masseerija kutse. Tegutses käsitöölise ja masseerijana Tallinnas ning kodukohas Orgital. Oli osav naiskäsitöö tegija, aiapidaja ja tütre ning tütrelaste kasvataja [Tallinna pimedate kool 1883-1914. Tallinn, 1988. Lk. 68].

Masseerija Eduard Hallap (27. V 1883-8. III 1960)

Sündis Tartus. Jäi lapsena pimedaks. Riia pimedate kooli kasvandik. Oli pärast 1922. aastat Tartu pimedate kutsekooli õpilane ja hiljem samas muusikaõpetaja. Töötas Tartu pimedate trükikojas (1930-1932). Valdas klaverihäälestamiskunsti. Oli heategeva “Pimedate Abi” seltsi liige. Tegutses Tartus kutselise masseerijana (1933-1960) [Pime masseerija Eduard Hallap. Valguse Kaja. 2000. Detsember. Lk. 9-12].

Harjatöökoja omanik ja kaupmees August Mägi (23. II 1884-15. I 1966)

Sündis Tartumaal Torma kihelkonnas. Kaotas rõugete tagajärjel nägemise ja õppis Tallinna pimedate koolis (1894-1904). Tegutses tsaariajal käsitöölise, harjatöökoja ja kaupluse omanikuna kodukoha lähedal Kudina kõrtsihoones. Teda hinnati üheks jõukamaks talupoja seisusest meheks Liivimaa kubermangus. Oli 1920. aastatel samas taluomanik ja 1930. aastatel Tartus üürimaja omanik. Töötas harjassepana Tartu pimedate kooperatiivartellis “Edu” (1949-1958) ja Tartu pimedate kombinaadis (1959-1962) [Tallinna pimedate kool 1883-1914. Tallinn, 1988. Lk. 69].

Käsitööline ja tootmisjuht Anton Koplik (3. II 1894-2. X 1977)

Sündis Läänemaal Ridala kihelkonnas. Vigastatud silma tõttu õppis Tallinna pimedate koolis (1904-1913). Töötas käsitöölisena kodukohas Asuküla valla Litu küla Piibu talus (1913-1920) ja Haapsalus (1920-1939). Oli Tallinnas Eesti Pimedate Seltsi töökoja meister (1939-1940) ja pimedate kooperatiivartelli "Põhja" juhatuse esimees (1941-1944). Tegutses meistrina Läänemaa Tarbijate Kooperatiivide Maakondliku Liidu tööstuskombinaadi harjatööstuses (1946-1948), töölisena artellis “Haapsalu” (1948-1954) ning brigadirina Pärnu pimedate kombinaadi Haapsalu meistrijaoskonnas (1954-1957). Meister-õpetajana pani 1954. aastal aluse Pärnu pimedate kombinaadile ja selle Haapsalu meistrijaoskonnale. Veel 1969. ja 1970. aastal oli harjassepana ametis Haapsalu meistrijaoskonnas. Kuulus Eesti Pimedate Ühingu taasasutamiskongressi delegaatide hulka 1951. aastal ja oli sama ühingu Haapsalu algorganisatsiooni esimees (1952-1963) [Tallinna pimedate kool 1883-1914. Tallinn, 1988. Lk. 71-72].

Telefonist Helene Sepp (2. VI 1894-17. I 1953)

Sündis Viljandis. Jäi lapsena pimedaks. Õppis Riia ja Tartu (1922-1924) pimedate koolis ning Tartu A. S. Puškini Tütarlaste Gümnaasiumis. Omandas Hugo Treffneri Gümnaasiumis 1931. aastal eksternina küpsustunnistuse. Oli esimene keskharidusega pime eestlane. Olles pedagoogilisel praktikal Tartu pimedate algkoolis, sai õpetajaameti kandidaadi kutse 1932. aastal Tartu Õpetajate Seminaris. Töötas Tartu raekoja telefonistina (1919-1945). Trükkis Tartu pimedate koolidele punktkirjalisi raamatuid. Oli esperantist. Valdas Leipzigi süsteemis pimedate noodikirja. Esines laulusolistina pimedate heaks korraldatud kontsert-jumalateenistustel. Mängis klaverit ja kitarri. Kuulus heategevasse “Pimedate Abi” seltsi. Oli tööpensionär (1945-1948). Töötas harjassepa ja pesupulkade monteerijana Tartu pimedate kooperatiivartellis “Edu” (1948-1953). Oli Eesti Pimedate Ühingu I kongressi delegaat (1951) [Pime õpetajaameti kandidaat Helene Sepp. Õpetaja ja õpetamine. Eesti pedagoogika ja kool XLVII. Koost. H. Rannap. Tallinn, 1995. Lk. 80-89].

Pimedateõpetaja Nikolai Müller (1. VI 1896-16. VI 1970)

Sündis Tartus. Jäi kooliõpilasena nõrgaltnägijaks. Õppis Petrogradi Pimedate Instituudis (1906-1916), Tartu Ülikoolis (1921) ja Tartu Kõrgema Muusikakooli klaveri, kompositsiooni ning keskkooli laulu- ja muusikaõpetajate klassis (1919-1927). Töötas Ppetrogradis sõjapimedate õpetajana (1916-1917), Tartu pimedate kutse- (1922-1932) ja algkooli (1925-1932) juhatajana. Oli heategeva “Pimedate Abi” seltsi eestseisuse liige (1921-1940). Tegutses pimedana masinkirja, muusika ja raamatupidamise õpetajana Tartus (1932-1970) [Nikolai Müller - Tartu pimedate koolide rajaja. Hälviklaste korrigeerimise psühholoogilis-pedagoogilised küsimused. Tartu Ülikooli Toimetised. Vihik 963. Tartu, 1993. Lk. 67-75].

Viiuldaja Aleksander Udrik (24. VIII 1898-12. IV 1981)

Sündis Virumaal Narvas. Õppis Narva algkoolis (1906-1907), Narva kommertskoolis (1907-1916), Petrogradis Pauli sõjakoolis (1916) ja viiulit Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1924-1927). Täiendanud end viiulimängus Tallinna Konservatooriumi professorite A. Papmehli ja J. Paulseni juures. Teenis lipnikuna Siberi 18. kütipolgus ja A. Koltšaki armees (1916-1920). Võttis osa Esimesest maailmasõjast ja Vene kodusõjast. Opteerus 1920. aastal Eestisse. Tegutses vabakutselise viiuldajana Narvas, Rakveres, Tallinnas, Viljandis jm., sealhulgas “Estonia” ja “Ugala” teatri orkestris. Kaotas 1935. aastal nägemise. Õppis Tartu pimedate kutsekoolis (1937-1942). Juhtis viiuldajana Tartu pimedate solistide ansamblit (1938-1972). Töötas harjassepana Tartu pimedate kooperatiivartellis “Edu” (1948-1958). Oli 1951. aastal Eesti Pimedate Ühingu taasasutamiskongressi delegaat. Elas Tartus (1937-1981) [Traagilise saatusega muusik Aleksander Udrik. Teater. Muusika. Kino. 2003. Nr. 8\9. Lk. 96-101].

Laulja (tenor) Artur Kriisk (12. Vi 1905-16. X 1956)

Sündis Valgamaal Taheva vallas. Õppis Riia Pimedate koolis, vitsatööd Tartu pimedate kutsekoolis (1924-1932) ja laulu Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1929-1940). Töötas telefonistina Tartu raekojas ja lauljana (1938-1947) Tartu Pimedate solistide ansamblis. Tegutses klaverihäälestajana. Pärast ansamblist lahkumist elas kuni 1956. aastani kodukohas Valgamaal Taheva valla Tsirgumäe küla Ivaski talus. [Taheva Häälekandja. 2007. Detsember; 2008. märts].

Laulja (bariton) Theodor (Fjodor) Luks (25. VII 1906-25. V 1965)

Sündis Saaremaal Kärla vallas. Õppis harjatööd Tartu pimedate kutsekoolis (1925-1932) ja laulu Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1929-1937) ning oli samas täiendõppes (1937-1939). Lõpetas esimese Eesti pimedana keskeriharidust andnud õppeasutuse. Tegutses lauljana Tartu pimedate solistide ansamblis (1938-1941), Saaremaal Kärla rahvamaja juhatajana (1945-1947), harjassepana Tallinna pimedate kooperatiivartellis “Põhja” (1947-1958) ja Tallinna pimedate kombinaadis (1959-1965). Elas Nõmme linnas (1939-1941) ja Tallinnas (1947-1965). Oskas häälestada klavereid. Mängis baritoni Tartu pimedate koolide ja Tallinna pimedate kombinaadi puhkpilliorkestris. Laulis Tallinna pimedate kombinaadi ja Eesti Pimedate Ühingu segakooris. Kuulus Eesti Pimedate Ühingu taasasutamiskongressi delegaatide hulka (1951) [Meie Maa. 2006. 27. juuli].

Muusik Arnold Selge (a-ni 1936 Selber) (25. X 1909-2. X 1992)

Sündis Virumaal Rakveres. Õppis Rakvere Õpetajate Seminari harjutuskoolis ja silmavigastuse tõttu Tartu pimedate alg- ning kutsekoolis (1926-1932). Omandas laulja kutse Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1930-1943). Tegutses klaverihäälestajana Tartus (1934-1937), telefonistina Tartu raekojas ja lauljana (tenor), pianisti, akordionisti, sõnakunstniku ning trummarina Tartu pimedate solistide ansamblis (1938-1972). Töötas pärast sõda klaverihäälestajana Tartu pedagoogilises koolis, harja- ja pintslitöölisena Tartu pimedate kooperatiivartellis “Edu” (1948-1958) ning materjali ettevalmistaja, harja-, Pintsli- ja nahatöölisena Tartu pimedate kombinaadis (1959-1980). Elas Tartus (1980-1992) [Virumaa Teataja. 2007. 16. okt.].

Tootmisjuht ja taidleja Nikolai Ofitserov (12. Viii 1921-13. I 2000)

Sündis Petserimaal Senno vallas. Vigastatud silmade tõttu õppis Tartu pimedate alg- (1930-1935) ja kutsekoolis (1935-1939; 1940-1942) ning Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli Tartu konsultatsioonipunktis (1963-1969). Töötas vaheaegadega harja-, pintsli- ja vitsatöölisena Tartu pimedate töökojas (1939-1951) ja Tartu pimedate kooperatiivartellis “Edu” (1951-1952). Tartu pimedate kombinaadi direktor (1952-1972) ja plastmassitööline (1972-1993). Elas Tartus (1993-2000). Harrastas kabet ja malet. Mängis Tartu pimedate puhkpilliorkestris kornetit. Laulis Tartu pimedate segaansamblis ja Eesti Pimedate Ühingu segakooris. Oli Eesti Pimedate Ühingu taasasutaja 1951. aastal ja kuulus selle valitavatesse organitesse [Kolm lõikuskuu juubilari. Valguse Kaja. 1991. Nr. 3. Lk. 18-20].

Bajanist Ilmar Tamm (25. X 1922-5. IX 1959)

Sündis pimedana Harjumaal Kuusalu vallas. Õppis Tartu pimedate algkoolis (1933-1938) ja Tallinna Linna XII Gümnaasiumis (1943\44). Täiendas End Tallinna Riiklikus Konservatooriumis kvalifikatsiooni tõstmise kursustel. Tegutses kutselise bajanistina kodukohas ja Tallinnas (1938-1959). On esinenud Eesti Raadios ja loonud mitmeid bajaanipalu ning laule [Videvik. 1995. 22. sept.].

Taidleja ja sportlane Tatjana Lenskaja (8. XI 1924 - 9. XII 2008)

Sündis Virumaal Raja vallas. Õppis silmavigastuse tõttu Tartu pimedate alg- (1934-1939) ja kutsekoolis (1939-1941; 1947-1948). Töötas Tartu pimedate töökojas (1948-1951), Tallinnas pimedate kooperatiivartellis “Põhja” (1951-1958) ning Tallinna pimedate kombinaadis (1959-1993). Elas Tallinnas. Oli Tartu pimedate koolide, Tallinna pimedate kombinaadi ja Eesti Pimedate Ühingu segakoori liige. Harrastas ujumissporti ja oli Eesti pimedate mitmekordne tšempion. Osales aastatel 1973-1984 NSV Liidu pimedate ühingute individuaal-võistkondlikel esivõistlustel, kus saavutas auhinnalisi kohti. Eesti Pimedate Ühingu taasasutaja 1951. aastal [Tartu pimedate koolid 1922-1945. Tartu, 1995. Lk. 224-225].

Laulja (bass) Harald Leikop (11. V 1925-11. II 2000)

Sündis Tallinnas. Õppis Tallinna 4. (1933-1935) ja 10. (1935-1939) algkoolis. Vigastatud silmade tõttu omandas harja- ja pintslitöölise ameti Tartu pimedate kutsekoolis (1942-1944). Õppis pimedana Tallinna Muusikakoolis (1952-1956). Õiendas 1953. aastal eksternina Tartu Emajõe Koolis 7. klassi lõpueksamid. Oli pintslitööline Tallinna pimedate kooperatiivartellis “Põhja” (1944-1958) ning Tallinna pimedate kombinaadis (1959-1970). Oli viimases plastmassitööline (1970-1980), väljaõppe meister (1980-1984), spordimetoodik (1984-1986), kultuuriorganisaator (1986-1992) ja raadiosõlme operaator (1992-1993). Elas Tallinnas (1993-2000). Esines peaaegu pool sajandit laulusolistina. Osales töökoha keelpilliorkestris, meeskvartetis, segakooris, samuti Eesti Pimedate Ühingu segakooris. Harrastas male- ja ujumissporti ning kergejõustikku. Organiseeris 1959. aastal esimesena Eestis pimedatele ujumis- ja 1962. aastal ka kergejõustikutreeninguid. Korraldas alates 1962. aastast raamatute lugemist magnetlinti. Oli Eesti Pimedate Ühingu taasasutamiskongressi delegaat (1951) ja kuulus selle ühingu valitavatesse organitesse [Harald Leikop 65. Valguse Kaja. 1990. Nr. 1. Lk. 21-22].

Tootmisjuht ja taidleja Arnold Jõemägi (7. VIII 1926-17. I 1980)

Sündis Harjumaal Harku vallas. Õppis Vääna algkoolis (1935-1941) ja silmavigastuse tõttu Tartu pimedate alg- (1943) ning kutsekoolis (1943-1944). Täiendas end pimedana laulmises Tallinna Muusikakoolis (1952) ja akordionimängus Tallinna lastemuusikakoolis. Õiendas 1953. aastal eksternina Tartu Emajõe Koolis 7. klassi lõpueksamid. Omandas küpsustunnistuse Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli kohalikus konsultatsioonipunktis (1964-1968). Töötas lihtöölise ja tootmisjuhina Tallinna pimedate kooperatiivartellis “Põhja” (1948-1958) ning Tallinna pimedate kombinaadis (1959-1980). Oli Eesti Pimedate Ühingu taasasutaja 1951. aastal ja ühingu mitmete juhtorganite liige. Laulis Tallinna pimedate kombinaadi ja Eesti Pimedate Ühingu segakooris [Tartu pimedate koolid 1922-1945. Tartu, 1995. Lk. 225-226].

Laulja (bariton) Erich Part (17. I 1929)

Sündis Virumaal Roela vallas. Õppis Tudu algkoolis (1936-1942), Rakvere I Gümnaasiumis (1942-1944) ja vigastatud silmade tõttu Tartu pimedate kutsekoolis (1947). Omandas pimedana Tartu Muusikakoolis laulja kutse (1947-1953) ja käis Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli Tartu konsultatsioonipunktis (1963-1967). Viimase kooli lõpetas hõbemedaliga. Töötas Tartu Pimedate solistide ansambli lauljana (1953-1968), Eesti Pimedate Ühingu Tartu osakonna esimehena (1951-1958), Tartu pimedate kombinaadi asedirektorina (1958-1970) ja samas naha- ning plastmassitöölisena (1970-1986). Eesti Pimedate Ühingu taasasutamiskongressi delegaat 1951. aastal. Elab Tartus [Videvik. 1999. 28. jaan.].

Bajanist Arvo Kunder (7. II 1938-22. I 2005)

Sündis pimedana Tartus. Õppis Tartu Emajõe Koolis (1947-1953; 1958-1962), samaaegselt bajaani Tartu lastemuusikakoolis (1949-1953) ja Tartu Muusikakoolis (1953-1957). Tegutses Bajanistina Tartu Pimedate solistide ansamblis (1954-1972), bajaaniõpetajana Tartu Muusikakoolis (1957-1961) ja toimetajana Tallinnas pimedate trükikojas (1962-1981). Elas alates 1981. aastast Leedus. Töötas Vilniuse pimedate kombinaadis elektri-installatsiooniseadmete monteerijana (1981-1999). Elas Vilniuses (1999-2001) ja Kaunases (2001-2005) [Tiflologijos vardu žodynas. Šiauliai, 2001. Lpp. 239; Videvik. 2008. 7. veebr.].

Spordi- ja kirjamees Leino Lember (26. VI 1938)

Sündis Saaremaal Pöide vallas. Kaotas õnnetusjuhtumi tagajärjel nägemise ja õppis Tartu Emajõe Koolis (1948-1955) ja Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli Kingissepa konsultatsioonigrupis (1964-1966; 1972-1977). Töötas Tartu pimedate kombinaadis, Tartu pimedate kooperatiivartellis “Edu”, Pärnu pimedate kombinaadis ja siis selle Kingissepa meistrijaoskonnas (1955-1993). Elab Kuressaares. Omas I spordijärku males ja oli meistrikandidaat kabes. On võistelnud Brasiilias, Rootsis, Soomes ja omaaegses Nõukogude Liidus. Tegi Enn Pajupuu varjunime all ilukirjanduslikku kaastööd luuletuste ja mälestustega Pärnu pimedate laualehele “Valgustaja” ja seal ilmunud omaloomingulisele “Minialmanahhile” [Spordi- ja sulemees Leino Lember 60. Valguse Kaja. 1998. Juuli. Lk. 6-8].

Punktkirja õpetaja ja klarnetist Vello Vart (11. IX 1939)

Sündis Tallinnas. Õppis pimedana Tartu Emajõe Koolis (1949-1957; 1958-1962) ja klarnetit Tartu (1960-1963) ning Tallinna (1963-1964) Muusikakoolis. Töötas Tartu ja Tallinna pimedate kombinaadis pintsli- ning plastmassitöölisena (1957-1981). Oli mitmeis ameteis Tallinnas pimedate trükikojas (1981-1997). Tegutseb punktkirja õpetamise ja õppematerjalide koostamisega Tallinnas. On Eesti pimedate lühendkirja looja. Mänginud Tartu ja Tallinna pimedate kombinaadi puhkpilli- ning estraadiorkestris, samuti Eesti Pimedate Liidu ühendpuhkpilliorkestris. Olnud Eesti Pimedate Liidu ja Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juhtorganite liige [Pimedate kirja õpetaja ja klarnetist Vello Vart 60. Valguse Kaja. 2000. November. Lk. 7-10].

Matemaatik ja muusik Raivo Kunder (7. Vi 1942-18. V 2008)

Sündis pimedana Tartus. Õppis Tartu Emajõe Koolis (1949-1957; 1958-1962), klaverit (1951-1953) ja bajaani (1953-1957) Tartu lastemuusikakoolis ning edasi bajaani Tartu muusikakoolis (1957-1961) ja matemaatikat Tartu Ülikoolis (1962-1967). Lõpetas kesk- ja ülikooli cum laude. On esimene eestlasest kõrgharidusega pime. Tegutses bajanisti ja klarnetistina Tartu pimedate solistide ansamblis (1963-1972), füüsika- ja matemaatikaõpetajana Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli Tartu konsultatsioonipunktis (1967-1974), vanemlaborandina Tartu Ülikooli arvutuskeskuses (1967-1968), nooremteadurina NSV Liidu Teaduste Akadeemia Majandusmatemaatika Keskinstituudi Eesti filiaalis (1968-1980) ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia Majanduse Instituudis (1980), vaneminsenerina Plaaniinstituudis (1980-1984) ja aastast 1984 harjassepana Tartu pimedate ettevõttes “Epitar”, kus oli ametis juba aastatel 1961-1962 [Videvik. 2002. 6. juuni].

Viiuldaja Auli Kunder (28. III 1945)

Sündis pimedana Tartus. Õppis Tartu Emajõe Koolis (1952-1963), viiulit Tartu lastemuusikakoolis (1952-1959), Tartu Muusikakoolis (1959-1964) ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis (1964-1967). Töötas Tartu pimedate ettevõttes “Epitar” pintsli- (1967-1978), naha- (1978-1982; 1986-1992), mati- (1982-1986) ja harjatöölisena (1992-1993). Elab alates 1993. aastast Soomes [Väikesed muusikud. Nõukogude Naine. 1958. Nr. 12. Lk. 22-23].

Pimedatejuht Eduard Borissenko (14. VIII 1947)

Sündis Tallinnas. Õppis Tallinna 23. Keskkoolis (1954-1961) ja pimedana samas kaugõppijana (1964-1966) ning Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli kohalikus konsultatsioonipunktis (1968-1970). Töötas Tallinna pimedate kombinaadis (1962-1983; 1986-1993) ja samas tegutsenud helistuudios (1993-1998). Oli Eesti Pimedate Ühingu Tallinna kombinaadi algorganisatsiooni esimees (1983-1986) ja on Põhja-Eesti Pimedate Ühingu esimees (1998-2003 ja alates aastast 2007). Oli Eesti Pimedate Liidu aseesimees (1998-2002). Mängib trombooni Tallinna pimedate ettevõtte puhkpilli- ja estraadiorkestris ning Eesti Pimedate Liidu ühendpuhkpilliorkestris [Lehekülgi Eesti pimedate ajaloost IV. Tartu, 2006. Lk. 10-12].

Sotsiaaltöötaja Aleksander Vassenin (9. I 1953-3. IX 2007)

Sündis Tallinnas. Õppis pimedana Tartu Emajõe Koolis (1961-1970), Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli kohalikus konsultatsioonipunktis (1970-1973), ajalugu Tartu Ülikoolis (1973-1978) ja sotsiaaltööd Tallinna Pedagoogikaülikoolis (1995-1997). Töötas metalli-, kultuuri- ja sotsiaaltöötajana Tallinnas (1970-2007). Kaitses 2002. aastal magistritööd teemal “Nägemispuudelised: sotsialiseerumise võimalusi” [Sotsiaaltöö magister Aleksander Vassenin 50. Valguse Kaja. 2003. Aprill. Lk. 17-19].

Kirimaletaja Urmas Sinibe (17. V 1953-4. XII 2004)

Sündis Tallinnas. Õppis pimedana Tartu Emajõe Koolis (1966-1970) ja Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli kingissepa konsultatsioonigrupis (1972-1979). Sai küpsustunnistuse kiitusega. Oli I spordijärgu omanikuna Eesti pimedate malemeister (1990). Kuulus meistrikandidaadina Saaremaa ja Eesti nägijate kirimale võistkonda [Meie Maa. 2003. 17. mai ].

Masseerija Harry Kare (23. IX 1973)

Sündis Pärnus. Õppis pimedana Tartu Emajõe Koolis (1980-1989) ja Tallinna Kaugõppe Erikeskkooli Tartu (1989-1991) ning Tallinna (1991-1992) konsultatsioonipunktis. Pärast massööride kursuse lõpetamist 1996. aastal töötab kutselise masseerijana Viljandis. On oma erialal nõutud asjatundja. On muusikaharrastaja, mängib akordioni ja süntesaatorit.

Ujuja Annika Poll (sünd. Raide) (25. V 1979)

Sündis Pärnumaal Tõstamaa vallas. Õppis pimedana Tartu Emajõe Koolis (1985-1999) ja õpib Tartu Teoloogia Akadeemias (a-st 1999). Elab Pärnumaal. Võttis aastatel 1992-2000 ujujana osa paljudest rahvusvahelistest võistlustest, sealhulgas Euroopa ja maailma meistrivõistlustest ning paraolümpiamängudest. Saavutas Ülevenemaalise Pimedate Ühingu ujumise esivõistlustel kuus esikohta Peterburis (1992). Võitis rahvusvahelistel koolinoorte ujumisvõistlustel 50 ja 100 m vabaujumise Viinis (1997). Tuli I pimedate maailmamängudel 200 m vabaujumises pronksmedalile Madriidis (1998). Võitis Euroopa meistrivõistlustel hõbemedali 200 m seliliujumises Roomas (1993), pronksmedali samuti 200 m seliliujumises Itaalias Ricciones (1997) ja jälle hõbemedali 100 m seliliujumises Saksamaal Braunschweigis (1999). Saavutas maailma meistrivõistlustel selili- ja vabaujumises kaks kuuendat kohta Maltas (1994). Jõudis paraolümpiamängudel 100 m selili- ja vabaujumises kaheksandana finaali Atlantas (1996) ning Sidneys (2000). Tema treeneriks oli Tartu Emajõe Kooli õpetaja Rein Põldme.

Aldo Kals,
Tartu Emajõe Kooli Pimedate Haridusloo Muuseumi juhataja

Ajaloolane Aldo Kals (20. XI 1945)

Sündis Pärnumaal Halinga vallas. Õppis Pärnu-Jaagupi Keskkoolis (1953-1964). Kaotas õnnetusjuhtumite tagajärjel nägemise. Õppis pimedana Tartu Emajõe Koolis (1966-1967) ja Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas (1967-1972). Lõpetas keskkooli hõbemedaliga ja ülikooli kiitusega. Kaitses 1984. aastal ajalookandidaadi kraadi teemal “Eesti ajalooalase eluloolise teatmekirjanduse teke ja areng” ning 1999. aastal filosoofiadoktori kraadi teemal “Hariduse osa Eesti nägemisvaegurite integratsiooni ajaloos”. Töötas TÜ sotsioloogia laboratooriumi ja NSV Liidu ajaloo kateedri nooremteadurina, Eesti Looduskaitse Seltsis, TÜ nägemise tervishoiu laboratooriumi vanemteadurina, oli alates 1983. aastast Eesti Pimedate Muuseumi juhataja, on 1996. aastast Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskuse juhataja ja 2008. aastast Tartu Emajõe Kooli Pimedate Haridusloo Muuseumi juhataja. On uurinud peamiselt pimedate õpetamise ajalugu ja Eesti biograafikat. Tähtsamad trükised: Eesti NSV Pimedate Ühing 35 (1986), Tallinna pimedate kool 1883-1914 (1988), Eestikeelne elulooline teatmekirjandus (1990), Tartu pimedate koolid 1922-1945 (1995), Eesti pimedate õpetamise ajalugu (1999), 15 aastat vabaharidustööd Eesti Pimedate Muuseumis 1987-2002 (2002), Lehekülgi Eesti pimedate ajaloost. Eluloolisi artikleid I-IV (1991-2006), Tartu pimedad solistid 1938-1972 (2008). Tunnustused: Pärnumaa vapimärk (2000), Halinga valla aukodanik (2000), aasta õppija (2000), Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk (2001), Ignatsi Jaagu medal (2001). [Artikli autori lühieluloo koostas Priit Kasepalu].

Alates 2004. aasta 4. jaanuarist on Eestis igal pimedate punktkirja looja Louis Braille sünniaastapäeval märgitud ülemaailmset ehk rahvusvahelist punktkirjapäeva.

Eestis punktkirjapäeva märkimise algataja oli Eesti Pimedate Raamatukogu. Saime info niisuguse päeva kohta internetist Soome Nägemispuudeliste Keskliidu kodulehelt. Internetist leidsime, et seda päeva märgitakse ka Rootsis. Kanada Rahvusliku Pimedate Instituudi kodulehel oli mitmeid artikleid selle päeva tähistamise kohta. Anti soovitusi, kuidas meedias tutvustada punktkirja ja kuidas avalikes asutustes, nagu koolid, raamatukogud ning kaubanduskeskused, teha üritusi punktkirja tutvustamiseks. Punktkirjapäeva märkimist propageerib Maailma Pimedate Liit.

Raamatukogu poolt uudisteagentuurile BNS saadetud punktkirja ja punktkirjapäeva tutvustavas pressiteates märgiti muuhulgas: “Punktkirja võib pidada nägemise kaotanud inimese teiseks kirjaoskuseks. Paraku ei valda veel kõik Eesti pimedad punktkirja. Seda on õpetanud nii väljaõppe saanud pedagoogid kui ka saatusekaaslased ise. Viimastel aastatel ei ole riik aga õpetamist piisavalt rahastanud”.

Vikerraadio mitme tunni hommiku-uudistes oli punktkirjapäev põhiline Eesti uudis. Andsin intervjuud Vikerraadio ja Raadio Elmar hommikukavades. Vikerraadio toimetaja tegi ka telefoniintervjuu Põhja-Eesti Pimedate Ühingu esimehe Eduard Borissenkoga. Pimedate Raamatukogus punktkirjapäeval salvestatud videolõigud avaldati nii eesti- kui ka venekeelses “Aktuaalses kaameras”. Kanal 2 käsitles "Uutes uudistes" samuti punktkirjapäeva. Saates oli kasutatud arhiivisalvestusi.

Punktkirja valdajatele näitas järgmise ehk 2005. aasta rahvusvahelise punktkirjapäeva lähenemist raamatukogus välja antav punktkirjas kalender, milles see tähtpäev oli esmakordselt märgitud. Punktkirjapäeva eel BNS-ile saadetud uudisest võib lugeda: “Eestis ei peeta arvestust selle kohta, kui palju on nägemispuudega inimesi ja neist pimedaid. Seepärast ei saa ka täpselt öelda, kui palju inimesi peaks oskama punktkirja.

Enamik punktkirjas raamatuid valmib Tallinnas Eesti Pimedate Raamatukogus. Tavaliselt valmistatakse igast raamatust kaks eksemplari. See on lugejate nõudluse rahuldanud.

Viimastel aastatel on pimedad hakanud kasutama kõnesüntesaatoriga arvuteid. See on nende pääsu informatsiooni juurde oluliselt suurendanud. Siiski peaks iga inimene, kes ei näe kirjutada, valdama punktkirja”.

Andsin sel päeval neli otseintervjuud: Kell 8:15 Raadiole Elmar, 9:15 Vikerraadiole, 9:30 Pereraadiole ja mõni tund hiljem Põlvas tegutsevale Raadiole Marta. Vikerraadio intervjueeris ka raamatukogu punktkirjatoimetajat Avo Falkenbergi . STV uudistele andis raamatukogus intervjuu tuntud pedagoog ja kunagine koolijuht, aastakümneid Tallinnas nägemispuudega inimesi õpetanud Ants Siimer. “SL Õhtulehe” ajakirjanik ja fotograaf tegid punktkirja ning sellega seonduva endale päris selgeks. Raamatukogust kirjutatud artikkel ilmus järgmise päeva ajalehes.

2006. aastal märkis pimedate kogukond Eestis rahvusvahelist punktkirjapäeva mõtlikult. Eesti Pimedate Liidu esimees Ago Kivilo kirjutas punktkirjapäeva uudise kommentaaris: “Paraku toob aasta 2006 punktkirja omandamisse väga valusa tagasilöögi. Sotsiaalministri määruse eelnõu, mis reguleerib puuetega inimestele abivahendite müüki riigi dotatsiooniga, kehtestab abivahendite minimaalse omaosaluse 200 krooni. Ja seda nii täiskasvanutele kui ka lastele. Punktkirja osas tähendab see näiteks kirjutustarvete hinnatõusu ca 500%, sest seni 35 kroonise omaosalusega punktkirjatahvlite omaosalust sunnib uus määrus tõstma 200 kroonini. /…/ Huumoriga suhtuvad nägemispuudega inimesed seniajani määruses seisvasse klauslisse, et punktkirjavarustust võiks laenutada. Lausa uskumatu on mõista, et stifti ehk punktkirjanaasklit, mis tegelikult on pimeda pliiats, peaks riigi dotatsiooniga laenutama. /…/ Uus määrusemuudatus ei soosi punktkirja kasutamist ja piirab pimedate võimalusi suhtlemisel, õppimisel ning eneseväljendusel. Kui nägemispuudega koolilastel ei ole seni vägagi taskukohaste kirjutusvahendite soetamine nüüd enam majanduslikult võimalik, kasvab peagi põlvkond pimedaid noori, kes Braille’ nime ei tunne ja on kirjaoskamatud. /…/ Konkureerivad tootearendajad loovad järjest multifunktsionaalsemaid punktkirjaseadmeid, alates suurematest, mis iseseisva mäluga ning sarnanevad funktsionaalsuselt sülearvutitega, kuni miniatuursete märkmikeni, mis oma süsteemilt samad kui pihuarvutid. Punktkiri võtab neis väga vähe ruumi ja nii võib vaid 3MB mäluga seade mahutada ca 3 piiblitäit teksti. Eelmisel aastal osteti Eestis 2 esimest pimedate sülearvutit”.

BNS koostas talle saadetu põhjal uudise, mille avaldas päev enne punktkirjapäeva ajaleht “Järva Teataja”. Lisame, et praegu kehtivas määruses punktkirja kirjutusvahendite laenutamist enam sätestatud ei ole.

Aasta 2006 oli alanud uudisterohkelt ja punktkirjapäev jäi suuremates raadiojaamades kajastamata. Raamatukogu külastasid “Linnalehe” fotograaf ning STV “Linnauudiste” ja Eesti Televisiooni “Aktuaalse kaamera” võttegrupid. Õhtustes saadetes olid videoklipid ja järgmise päeva “Linnalehes” artikkel. Juba teist aastat märkis punktkirjapäeva otseintervjuuga Raadio Marta. Raamatukogu kodulehte külastas sel päeval ligi kolm korda enam inimesi kui tavaliselt.

Raamatukogu poolt 2007. aasta punktkirjapäeva eel BNS-ile saadetud pressiteatele tegi kommentaari Põhja-Eesti Pimedate Ühingu projektijuht ja mõni aeg varem asutatud Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse juhatuse liige Janne Jerva. Ta kirjutas muuhulgas: “Põhja-Eesti Pimedate Ühing andis 2006. aastal projektide raames 200 tundi punktkirjaõpetust kokku 6-le inimesele. Praegu ootab õppimise järjekorras 9 inimest. /…/ Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskus ei ole punktkirja veel õpetanud, sest piiranguks on 10 tundi eripedagoogi teenust aastas. Sellega ei õpeta ega õpi punktkirja selgeks, sest algaja vajab õppimiseks vähemalt 40 tundi”.

Uudisteagentuur BNS saatis pressiteate ja kommentaari uudiste tellijatele. Ajaleht ”Postimees" pani need oma avalikku uudisvoogu, kus avaldatakse asutuste ja organisatsioonide eelteateid. “Eesti Päevaleht” avaldas uudise võrguväljaandes ja "SL Õhtuleht" koostas uudise põhjal internetiversioonis sõnumi. Neid ajalehtede võrguväljaannetes avaldatud uudiseid edastasid mitmed internetiportaalid.

Kõige enam kajastas punktkirjapäeva Vikerraadio. Seda märgiti mitmel korral hommiku-uudistes. Nii keskpäevastes uudistes kui ka sellele järgnenud saates ”Uudis+” olid päevakohased intervjuud.

Aastal 2008 märkis Eesti Pimedate Raamatukogu punktkirjapäeva viiendat korda.

Ajakirja “Raamatukogu” 2008. aasta kalender oli esimene ja vist ainus selle aasta tavakirjas kalender, millest selgus, et 4. jaanuaril on rahvusvaheline punktkirjapäev. Tähtpäeva lisamise ettepaneku tegi Pimedate Raamatukogu.

Aasta eest, 4. jaanuaril 2007, kuulutas Euroopa Pimedate Liit välja esseekonkursi teemal “Punktkirjaoskus muudab minu eluviisi”.

Ajaleht “Postimees” avaldas raamatukogu pressiteatena koostatud punktkirjapäeva uudise ja lisatud esseekatked oma avalikus uudisvoos. Uudise ja esseekatked panid oma kodulehtedele Lääne Maakonna Keskraamatukogu ja Pimedate Infoühing Helikiri ning need avaldas ajakiri “Raamatukogu”. Lühiuudise tegi ka “Linnaleht”.

Punktkirjapäeva hommikul avaldas venekeelne Raadio 4 minuga mõni päev varem tehtud intervjuu. Pärastlõunal tegi intervjuu, paraku taas minuga, Raadio Kuku. Raamatukogus punktkirjas trükiste valmistajad tutvustasid seda tööd külla tulnud Eesti Hoiuraamatukogu töötajatele.

Eesti Pimedate Raamatukogu lugejad on saanud ülevaated Eestis punktkirjapäevadel toimunust heliajakirja “Epüfon” vahendusel.

Priit Kasepalu,
Eesti Pimedate Raamatukogu direktor

Intervjuu rahvusvahelise ”Louis Braille 200” toimkonna esimehe Vincent Micheli ja Euroopa Pimedate Liidu direktori Mokrane Boussaidiga

2009. aastal täitub 200 aastat Louis Braille sünnist. Toimkond korraldab mitmeid selle juubeliga seotud üritusi. Miks see aasta on nii oluline ja milliseid üritusi on siiani planeeritud?

Muidugi on oluline pühendada käesolev aasta sellisele suurmehele, kes lõi punktkirja ja võimaldas kogu maailma pimedatel tõusta kerjuslikust olukorrast ja painest ning selle kaudu pääseda koolitusse, teadusesse ja integratsiooni. Ja seepärast olgu see aasta, mis näitab meile, nägemispuudega inimestele, mis praeguses maailmas on meile võimalik. Aasta jooksul toimub mitmeid üritusi.

Nendest esimene üritus on mälestuspäev 4. jaanuaril, mil Louis Braille 1809. aastal Coupvrays sündis. Juubeliaasta avatakse Pariisi panteonis, kus Louis Braille põrm puhkab. Õhtul toimub kuulsa pimeda organisti Jean-Pierre Legray orelikontsert Jumalaema kirikus. Kavas on pimedate heliloojate helitöid. Sama päeva hommikul toimub kristlik jumalateenistus Prantsuse noorte pimedate õppekeskuse kabelis. Selles koolis Louis Braille õppis ja hiljem ka õpetas.

Siis usuline tseremoonia?

Paljud on seda meilt küsinud. See võeti projekti, kuna paljud nägemispuudega inimesed soovisid seda. Ja tõsi on seegi, et mitmed Prantsusmaal tegutsevad usulised organisatsioonid on hoolitsenud pimedate hariduse eest. Tõsi on samuti, et paljud pimedad on integreerunud muusika ja nimelt orelimängu kaudu. On olnud ja on praegugi mitmeid tuntud pimedaid organiste. Gaston Litaize, Jean Langlais, Helmut Walcha, Louis Thiry ja praegu Jean-Pierre Legray. Need on nimed, mis kohe tulevad meelde. Tegemist on erilise austusavaldusega traditsioonidele. Üritus oli omamoodi oikumeeniline: kõik Louis Braille austajad - juudid, islamiusulised või ateistid - kõik olid teretulnud.

On oluline mainida kaht tähtsat üritust.

Esmalt konverents punktkirjast ja selle tulevikust. Toimub 5.-10. jaanuaril. Asjatundjad käsitlevad punktkirja praegust olukorda ja selle tähtsat rolli ning samuti tuleviku nägemusi.

Rahvusvaheline, kõike hõlmav üldkogu korraldatakse ajavahemikus 18-20. juunini Coupvrays. Üldkogu arutab peamiselt nägemiskaotuse probleeme.

Esimesel päeval nääratleb üldkogu, mida tähendab nägemise kaotus tän apäeva maailmas. Me ootame sellel teemal sõnavõtte erinevate maade nägemispuudega inimestelt, kes kõneleksid oma kogemustest, võttes aluseks oma kultuuritausta.

Teine päev on pühendatud hariduse ja töö kaudu toimuvale sotsiaalsele integratsioonile. Kolmandal päeval arutletakse nägemispuudega inimeste kultuuri ja teaduse saavutatavust ning kaasaegse meedia kättesaadavust.

Tähtis sündmus on näitus punktkirjast, selle eelkäijatest ja kaasaja võimalustest saada osa teadusest ning kultuurist.

Arengut jälgitakse Valentin Haüy esimestest katsetustest kuni 21. sajandi arvutiteni. Näitus rändab mitte ainult Prantsusmaa linnades, vaid ka Euroopa pealinnades, nagu London, Brüssel, Varssavi, Rooma, Madriid ja loodetavasti veel teisteski. Näitus rändab ka Põhja-Aafrika maades ja Iisraelis - tänu Prantsuse pimedate liidu projektile, mida toetab Euroopa Pimedate Liit. See näitus on sobiv üritus tõmmata tähelepanu nägemispuudega inimestele ja nende olukorrale.

Lisaks sellele soovime korraldada kultuuri suurürituse Pariisis. Oleme kontakteerunud kahe tuntud laulja, Andrea Bocelli ja Stevie Wonderiga, soovides, et nad võiksid osaleda sellel üritusel.

Lõpuks tahame esitada poliitilised soovitused Prantsuse parlamendile ja valitsusele, Euroopa Parlamendile ja Maailma Pimedate Liidu vahendusel ÜRO üldkogule. Loomulikult edendagu kõik informatsiooni vahetust. Coupvray konverentsi tulemused ei tohi jääda ainult Prantsusmaale, vaid need peavad jõudma maailma viide ossa.

Rahvusvahelise pimedate punktkirja looja Louis Braille sündis 4. jaanuaril 1809. aastal. Maailma Pimedate Liit võttis 2000. aastal toimunud täiskogul vastu resolutsiooni, mis kinnitas Louis Braille sünnikuupäeva ülemaailmseks punktkirjapäevaks. Esimest korda märgiti punktkirjapäeva 2001. aasta 4. jaanuaril. Eestis on seda märgitud Eesti Pimedate Raamatukogu eestvedamisel alates 2004. aastast.

Märtsis 2008 moodustasid MTÜ Jumalalaegas, Pimedate Raamatukogu ja MTÜ Kakora Louis Braille 200. sünniaastapäeva üritustesarja Eesti korralduskomitee. Selles kutsuti osalema ka Eesti Pimedate Liit. MTÜ Jumalalaegas on kristliku taustaga liikmetest koosnev ühing, mis müüb riiklikult doteeritavaid nägemisabivahendeid ja on korraldanud nägemispuudega inimestele reise ning nägemispuudega lastele laagreid. MTÜ Kakora tegevusvaldkonnad on puuteraamatute valmistamine ja tutvustamine ning Eesti ja Soome nägemispuudega inimeste kultuurivahetuse edendamine, näituste korraldamine ja kirjeldustõlke tutvustamine. Üritustesarja peakorraldaja on Jumalalaeka juhatuse liige Janar Vaik.

Novembris 2008 avasid raamatukogu ja Jumalalaegas ühistööna punktkirja tutvustava portaali braille.ee. Raamatukogu koostas enamiku selle sisulisest osast, Jumalalaegas tegi veebilahenduse.

Aastail 2007 ja 2008 korraldas Euroopa Pimedate Liit punktkirjaesseede võistlused teemal “Punktkirjaoskus muudab minu eluviisi”. Allakirjutanu oli raamatukogu esindajana nende võistluste Eesti žürii esimees. Mõlemal aastal võitsid Tartu Emajõe Kooli õpilased ühe seitsmest auhinnast.

Üritustesarja avaüritusena toimus pühapäeval, 4. jaanuaril 2009 kell 9-18 Tallinnas Viru keskuses ja Tartus Tasku keskuses teabepäev.

Jumalalaeka eestvedamisel koos Pimedate Liidu, pimedate ühingute ja Pimedate Raamatukoguga korraldatud teabepäev, mida võiks nimetada perepäevaks, kutsus kohale palju huvilisi. Mõnigi lapsevanem ütles, et ta oli kuulnud raadiost reklaami ja tuli koos lapsega vaatama, mida sel päeval tehakse.

Viru keskuses võis kuulata Kuressaare, Pärnu ja Narva nägemispuudega taidlejate laule ning Põhja-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkestri ja naisansambli esinemisi. Tasku keskuses pakkusid kuulamisrõõmu Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu puhkpilliorkester ja estraadiansambel, samuti noored pimedad solistid.

Kaksikürituse avasid Tallinnas sotsiaalminister Maret Maripuu ja linnasekretär Toomas Sepp ning Tartus Riigikogu esimees Ene Ergma ja sotsiaalkomisjoni esimees Helju Pikhof. Tallinnas tervitas osalejaid Pimedate Liidu esimees Ago Kivilo. Tartus andis liidu aseesimees Eva Kirillova Emajõe Kooli abituriendile Mari-Liis Tähele üle Euroopa punktkirjaesseede võistluse hea töö auhinna. Auhinnasaajat õnnitles ka Riigikogu esimees Ene Ergma.

Paljud huvilised õppisid punktkirjaõpetaja Vello Vardi juhendamisel kirjutama oma nime punktkirjas. Neile jäi päeva meenutama üritustesarja logoga punktkirjatähestik, mis oli valmistatud Pimedate Raamatukogus. Külastajatest tekkis järjekord pimedate massööride juurde. Malemängu jälgijatele tuli üllatusena, et pime maletaja nägijast vastasele ruttu mati tegi. Raamatukogu tutvustas punktkirjas raamatuid, heliraamatuid ja puuteraamatuid ning heliraamatute kuulamiseks kasutatavat Daisymängijat. Jumalalaeka ja raamatukogu koostööna on selle pimedatele väga mugava seadme tarkvara eestindatud ning nüüd annab see juhiseid eesti keeles.

Huvilised võisid proovida erilisi prille, mida ette pannes sai tajuda, kuidas näevad maailma erinevate silmahaigustega inimesed. Uudistati puuteraamatuid, pimedate arvutit, korvipunumist ja käsitöid.

Minu Margina ilmus punktkirja looja 200. sünniaastapäevaks kujundatud logoga mark.

Kuulutati välja esseevõistlus “Kuus punkti”. Esseevõistluse eesmärk oli punktkirjaga seonduva tutvustamine ja selle seostamine Eesti või maailma pimedate inimeste eluga. Parimad esseed avaldati portaalis braille.ee. Raamatukogu trükib need ka punktkirja.

Raamatukogu käivitas elektrooniliste teabetekstide ettelugemise süsteemi. See valmis Eesti Keele Instituudi, Põhja-Eesti Pimedate Ühingu ja raamatukogu ühistööna. Kasutamiseks on vajalik internetiühendus, kuid see ei eelda arvutis ekraanilugeja ja kõnesüntesaatori olemasolu.

Praegu saab süsteemi abil sünteeskõnes lugeda päevauudiseid, tulevikus peaksid lisanduma ka ajalehed, ajakirjad ja raamatud. Teabetekstide lugeja on allalaaditav aadressilt www.epr.ee/kalev.

Statistika kohaselt külastas 4. jaanuaril Viru ja Tasku keskusi ligi 31 000 inimest. Hinnanguliselt sai neist punktkirjapäevast osa 9000-10 000.

Ajakirjanduse, raadio ja televisiooni huvi punktkirjapäeva vastu oli väga suur. Toimunut kajastati Rahvusringhäälingu uudistes, intervjuudena raadioprogrammides ja Eesti Televisiooni, Kanal 2 ning TV 3 uudistes. Janar Vaik andis intervjuusid mitmele raadiojaamale. Vello Vart koostas saatele “Mnemoturniir” küsimusi Louis Braille elust ja tema loodud kirjast. Kaks neist olid 4. jaanuari saates. Allakirjutanu koostas raamatukogu kodulehe lingil http://www.epr.ee/artiklid.htm avaldatud viidetekogu põhjal samale saatele küsimused nägemispuudega inimeste elust. Saatejuht kasutas neid veebruari ja aprilli mälumängudes.

Viited ilmunud kirjutistele:

• Aarma, Jüri. Näojume pimedas kahvatab. - Maaleht, 15.01.2009
• Antsov, Aive. Tundlik Mari-Liis tajub takistusi kaugele ette. - Naised, 20.02.2009
• Hanson, Raimu. Pime neiu tegi Eesti Euroopas nähtavaks. - Tartu Postimees, 05.01.2009
• Ibrus, Kadri. Maret Maripuu: Reformi ebaõnnestumise eest vastutavad ametnikud. - Eesti Päevaleht, 05.01.2009
• Kasepalu, Priit. Euroopa punktkirjaesseede võistluse auhind taas Tartu Emajõe Kooli õpilasele. - Terviseleht, 06.01.2009
• Kasepalu, Priit. Kuus punkti kutsuvad kirjutama. - Õpetajate Leht, 16.01.2009
• Kasepalu, Priit. Louis Braille päev. - Videvik, 22. jaanuar 2009
• Kasepalu, Priit. Mees, kes lõi kirja. - Valguse Kaja, mai 2009
• Kasepalu, Priit. Üritustesari “Louis Braille 200”. - Raamatukogu, 2/2009
• Loel, Rita. Mari-Liis Täht võitis Euroopa punktkirjaesseede võistlusel auhinna. - Oma Saar, 05.01.2009
• Loel, Rita. VIU käis Braille’ sünnipäeva puhul Tallinnas laulmas. - Oma Saar, 05.01.2009
• Nädala naine: Pimekirja esseemeister. - Naised, 09.01.2009
• Paavle, Silja. Massööritöö on peaaegu ainus võimalus. - Õhtuleht, 06.01.2009
• Paavle, Silja. Pime tüdruk: “Mäletan tähti, kuid punktkiri on lihtsam.” - Õhtuleht, 06.01.2009
• Rahvusvahelise konkursi auhind Orissaare neiule. - Meie Maa, 05.01.2009
• Viivik, Allar. Eesti pime tüdruk sai punktkirjaessee auhinna. - Õhtuleht, 05.01.2009

Raamatukogu avaldas enamiku neist artiklitest heliajakirja “Epüfon” 2009. aasta jaanuarinumbris, mis saadeti CD-plaadil koos teiste heliajalehtede ja -ajakirjadega enam kui 180 lugejale kodudesse.

Punktkirjapäeva korraldamine juhtis tähelepanu nägemispuudega inimestele ja suurendas ka raamatukogu tuntust. Näiteks külastas sel päeval raamatukogu kodulehte ligi kaheksa korda ja järgnenud päevadel kaks-kolm korda enam huvilisi kui tavalistel päevadel.

Eesti Hoiuraamatukogu direktor avaldas neljale Pimedate Raamatukogu töötajale punktkirjapäeva ettevalmistamise ja eduka läbiviimise eest käskkirjaga kiitust.

Louis Braille 200. sünniaastapäeva üritustesari kestab kuni 15. oktoobri, valge kepi päevani.

Sarja esimese näitusena oli Tallinnas Nõmme raamatukogus 7.-29. jaanuaril avatud punktkirja ning punktkirjas raamatuid tutvustav näitus “Louis Braille ja punktkiri”. Eksponaadid olid Pimedate Raamatukogu kogudest. Huvilistel oli võimalik näitusel proovida lugeda punktkirjas raamatut. Nõmme raamatukogu asub samas hoones põhikooliga. Raamatukogu juhataja korraldas seitse raamatukogutundi, milles tutvustas põhikooli õpilastele punktkirja lugemist ja kirjutamist.

Punktkirjapäevast ajendatuna korraldas Jüri raamatukogu juhataja koos Jüri gümnaasiumi õppealajuhatajaga 13. jaanuaril kolmes ühiskonnaõpetuse tunnis Pimedate Raamatukogu juhi kohtumise kooli neljandate klasside õpilastega.

Priit Kasepalu,
Eesti Pimedate Raamatukogu direktor

Alates 2009. aastast on Eestis võimalik kirju saata Louis Braille 200. sünniaastapäeva margiga. Eelmine samalaadne võimalus oli siinmail poole sajandi eest - aastal 1959, kui Nõukogude Liidus anti välja tema 150. sünniaastapäeva mark.

Selle, hammastatud püstise ristküliku kujulise margi taust on heleroheline. Marki ümbritseb taustal olev kitsas valge raam. Vasakus ülanurgas on valgete numbritega aastaarv 1809 ja paremas ülanurgas aastaarv 1959. Aastaarvude all asuvas kreemikaskollase taustaga ovaalis on Louis Braille poolkülgvaates pruunis toonis portree. Ovaali ümbritseb helerohelisel taustal olev kitsas kreemikaskollane raam.

Ovaali all on horisontaalne kreemikaskollane lint, millel venekeelsete pruunide tähtedega nimi “Lui Brail”. Lindi mõlemad otsad on lainjalt veidi allapoole. Lindi otste vahel on Louis Braille nimi venekeelsetes punktkirjamärkides. Suurtähemärki ei ole kasutatud. Paraku on punktkirjamärkides ebatäpsus - u-tähel on lisandunud vasak keskmine punkt.

Lindi all on kaherealine venekeelne tekst “Osnovatel meždunarodnoi sistemõ pisma dlja slepõh”. Punktkirjamärgid ja teksti tähed on kreemikaskollased nagu ovaal.

Teksti all on valgete tähtedega venekeelne kiri “POTŠTA 60k SSSR”.

Praegu on Louis Braille 150. sünniaastapäeva marki võimalik vahetevahel osta internetioksjonitelt.

Priit Kasepalu

1. Mille eest välja antava preemia juurde kuulub Mäletu Jaani soolavakk?

Vastus: Biograafikapreemia. Elulooalane teatmekirjandus.

Õpetaja ja usutegelane Mäletu Jaan (ristitud 7. VI 1749–22. II 1827)

Sündis Võrumaal Räpina kihelkonnas. Jäi lapsena rõugete tagajärjel pimedaks. Õpetas juba 13-aastaselt pimedana nägijaid lapsi Jaama- ja Papreküla koolis ning veel küpses eas aastal 1815. Teda loeti Võrumaa üheks paremaks koolmeistriks. Oli kirjavahetuses meie kultuuriloo suurmehe, Lüganuse ja Äksi kirikuõpetaja Otto Wilhelm Masinguga (1763-1832). Tema toonaseid kirju on avaldanud trükisõnas Johann Heinrich Rosenplänter ja Jaan Jõgever. Mäletu Jaani kui hernhuutliku elulookirjutaja nime kannab iga kolme aasta tagant väljaantav Eesti biograafika preemiaga kaasas olev soolavakk [Pime koolmeister ja usumees Mäletu Jaan (1749-1827). Emakeele Seltsi aastaraamat. 44-45 1998-1999. Tartu, 2000. Lk. 177-196].

http://www.braille.ee/?sisu=lugemist&neg=ei&tekst=vaike#eesti

20. novembril 2008 anti Eesti biograafikapreemia välja kuuendat korda ja selle pälvisid Biograafilise leksikoni “Eesti välisteenistus” koostajad Triin Mulla, Peep Pillak, Jüri Trei ning Heini Vilbiks.

2. Millise saavutusega on saanud tuntuks pime ameeriklane Erik Weihenmayer?

Vastus: Vallutas esimese pimeda inimesena Džomolungma ehk Mount Everesti tipu.

Pime ameeriklane ronis Džomolungma tippu

Eesti Päevaleht Online, 25. mai 2001 18:08

32-aastane ameeriklane jõudis reedel esimese pimeda inimesena Džomolungma tippu, temaga kaasas olnud 64-aastane arst ronis maailma kõrgeima mäe tippu vanima inimesena maailmas.

Colorado osariigist Goldenist pärit Erik Weihenmayer rühkis mäetippu traditsioonilist kagurada mööda, kustkaudu vallutasid 1953. aastal Džomolungma ka söör Edmund Hillary ja serpa Tenzing Norgay.

Sportlik ameeriklane jõudis tippu reede hommikul, teatas USA Rahvuslik Pimedate Föderatsioon oma võrguleheküljel http://www.2001everest.com/.

USA ekspeditsioonirühm koosnes kokku kümnest liikmest, kellest jõudsid tippu kaheksa. Teiste seas oli ka Connecticuti arst Sherman Bull, kel õnnestus lüüa jaapanlase Toshio Yamamoto vanima Džomolungmale roninu rekordit. Jaapanlane oli 63, kui ta mullu mäetippu jõudis, Bull aga aasta vanem.

3. Maailmas harrastavad mitmed pimedad kinnistel väljakutel autosõitu. Kui suur on pimeda inimese juhitud auto kiirusrekord?

Vastus: 308,78km/h.

Pime belglane püstitas uue pimedate kiirusrekordi

Toimetas Sander Silm
Õhtuleht Online, 12.10.2008 09:23

Pime belglane Luc Costermans purustas Prantsusmaal asuval lennuväljal Lamborghini Gallardoga uue pimedate kiirusrekordi.

Mehe kiiruseks mõõdeti Marseille lähedal asuval lennuväljal 308,78 km/h, teatas BBC.

Eelmine pimedate kiirusrekord kuulub Mike Newmanile, kes võttis oma BMW M5-st välja 268 km/h.

4. Milliste ülesannete lahendamisel kasutab Belgia politsei nägemispuudega spetsialistide abi?

Vastus: Nad aitavad pealtkuulatud kõnelustest infot välja noppida.

Pimedatest sai relv võitluses kurjamite vastu

Eesti Päevaleht, 31. oktoober 2007

Pahategijad, hoidke alt - Belgia pimedatest Sherlock Holmesidest on saanud teie värske hirm.

Kui kurikaela on “lutikate” abiga pealt kuulatud, võib tavainimesel olla raske aru saada isegi sõnadest, ent nägemispuudega spetsialist suudab tõenäoliselt eristada veel palju muudki: näiteks, millises autos kahtlusalused sõidavad või kui suures ruumis nad räägivad.

Belgia politsei on taibanud, kui väärtuslikuks võib osutuda pimedate arenenud kuulmismeel. International Herald Tribune kirjutas erirühmast, mis peab aitama pealtkuulatud kõnelustest infot välja noppida.

Selle liikmel Sacha van Lool õnnestus hiljuti aidata politseinikke, kes püüdsid salvestise põhjal aimata uimastikaubitseja rahvust. Viimaks jõudsid nad järeldusele, et kurjategija on marokolane. Kuid van Loo kinnitas, et tegu on albaania aktsendiga. Kui narkoärikas kätte saadi, selgus, et pimedal detektiivil on õigus. Ta on osalenud veel mitme kuriteo lahendamisel.

5. Miks põhjustas Kanada pimeda üliõpilase juhtkoer ülikoolis keeletüli?

Vastus: Ülikoolis nõuti inglise keele kasutamist, kuid juhtkoerale olid käsklused õpetatud prantsuse keeles.

Pimeda juhtkoer põhjustas Kanadas keeletüli

Postimees Online, 08.07.2004 13:42

New Brunswicki ülikool Kanadas ei lubanud pimedat Kanada üliõpilast inglise keele loengusse, sest tema juhtkoer reageerib vaid prantsuse keeles antud käsklustele, kirjutab BBC.

New Brunswicki ülikool nõuab oma viienädalastel suvekursustel ainult inglise keele kasutamist.

“Ma tean, et pean kaaslastega inglise keelt rääkima, aga arvasin, et võin koeraga suhelda prantsuse keeles,” ütles 39-aastane Yvan Tessier .“Minu koer on mulle silmade eest, ta tähendab mulle iseseisvust ja sõltumatust.”

Tessier ütles, et kavatseb ülikooli diskrimineerimise pärast kohtusse kaevata. Ta sõltub täielikult oma juhtkoerast ning peab koerale inglise keeles käskude õpetamist segadust tekitavaks ja isegi ohtlikuks.

Praeguseks on Tessier oma õiguse loengut külastada tagasi saanud.

Priit Kasepalu

13. jaanuaril kohtusid Jüri Gümnaasiumi 4. klasside õpilased oma ühiskonnaõpetuse tundide raames Eesti Pimedate Raamatukogu juhataja Priit Kasepaluga.

Tundide eesmärgiks oli näidata erinevate gruppide toimetulekut Eesti ühiskonnas.

Neis tundides pakutud teabe uudsust näitas laste tähelepanelik keskendumine esinejale, talle asjakohaste küsimuste esitamine kogu õppetunni vältel.

Siinkohal mõned mõtted 4.A klassi õpilastelt:

• Mulle meeldis juba kohtumise algus. Ta alustas oma juttu nii vahvalt, kui küsis: “Kas teie mind näete?“ Meie vastasime muidugi, et näeme küll, miks ei. Ja siis ütles esineja, et tema meid ei näe (kuigi ta vaatas kogu aeg meie poole). Ta küsiski meilt, et mis me arvame, miks ta meid ei näe. Teadsime küll, et kohtume pimeda inimesega, aga kuidagi naljakas oli öelda, et sa oled pime. Keegi nupukas ütles siis, et sul on silmad haiged.
• Kohtusin oma elus üldse esimest korda pimeda inimesega. Olen alati arvanud, et mõne puudega elavad inimesed on kurvad ja õnnetud. Mulle meeldis, et pimedad käituvad nagu nägijad ja on minu meelest täitsa õnnelikud. Nad elavad tavalist elu: loevad raamatuid, kuulavad muusikat, käivad raamatukogus. Mina ise ei taha pime olla: ei näe päikesevalgust, ei saa sporti teha, ei näe teisi inimesi.
• Pimedatel on raske elu, aga neil on vahendid, mis teevad nende elu kergemaks. Tore, kui endalgi oleks rääkiv kell, mis vuristab ühe hooga ette, mis kuupäev, kuu, kellaaeg on, mitu päeva on aasta lõpuni.
• Küsite, kuidas pime inimene endale hommikul riided selga valib. Et ei pane korraga kokkusobimatuid värve selga. Neil on aparaat, mis ütleb asja värvi ilusas selges eesti keeles. Paned aga aparaadi vastu riiet ja see ütleb, mis värvi see riideese on. Ainult meie nahavärviga sai nalja: kelle nahk oli aparaadi sõnul tumepruun, kellel hallikaspruun, mõnel ikka roosa ka.
• Pime ei saa raamatut lugeda. Sain teada, et ta kuulab seda masina abil. Esineja lasi meil kuulata Harry Potteri lugude algust. Mõtle kui hea, kui õpetaja käsib kodus raamatu läbi lugeda, siis paned muudkui plaadi mängima ja kuulad.
• Minule jäid meelde raamatud. Tean, et need on punktkirjas. Ise nimetan neid täpilisteks raamatuteks - terved lehed täis väikesi täppe. Ja nad oskavad neid lugeda. Sellest ei suuda ma aru saada!
• Kõige huvitavam see, kuidas see raamatukogu juhataja laste nimesid kirjutas. See käis tal nii kiiresti. Ma ei suuda aru saada sellest, et masinal on ainult kuus klahvi, aga tähti on ju nii palju. Ja ta sai kõigi meie nimed selle masinaga trükitud. Ise veel pärast luges meie nimesid ja andis igaühele paberi nimega mälestuseks.
• Minul jäi talle küsimus esitamata: milline pilt tal silme ees on, kas must või valge.

Laste mõtted pani kirja
Anne Kloren,
Jüri Gümnaasiumi õppedirektor
ja 4. klasside ühiskonnaõpetuse õpetaja

Kohtumine sai teoks tänu Jüri Raamatukogu juhatajale Ülle Siskale.

Ingrid Felber-Bischof,
Ühinenud Piibliseltside
Braille töö koordinaator

Ettekanne Eesti Piibliseltsi konverentsil Nõmme Lunastaja kirikus, 18. aprillil 2009

4. jaanuar 2009 oli väga eriline päev. Siis möödus 200 aastat Louis Braille sünnist. Huvitav on see, et nägijate hulgas ei teata Louis Braille’st suurt midagi. Sel aastal tähistame väga mitme kuulsa mehe 200. sünniaastapäeva – Charles Darwin, Felix Mendelssohn-Bartholdy, Abraham Lincoln. Ajakirjades aga ei olnud Louis Braille’d mainitud. See on hämmastav sellepärast, et Louis Braille kaudu on pimedad inimesed saanud lugemis- ja kirjutamisoskuse. Tema loodud punktkiri on võetud kasutusele enam kui 200 keeles. See ei puuduta ainult tähestikku, vaid on kasutusel ka matemaatikas ja noodikirjas. Louis Braille’d on tihti võrreldud Johannes Gutenbergiga.

Braille saavutuste potentsiaali ei märgatud tema eluajal. Tema ise ei olnud eluajal kuulus. Tema loodud lugemis- ja kirjutamissüsteem sai poliitilisi ja sotsiaalseid tagasilööke pärast Prantsuse revolutsiooni järgseid aastaid. Sel ajal toimus mitmeid muutusi kooli- ja haridussüsteemis. Nägijate ühiskond ei märganud pimedate vajadusi. Ühiskond marginaliseeris pimedaid, mitte küll teadlikult, kuid siiski. Nad olid väljaspool sotsiaalset elu ja haridust. Just sellel taustal võib aru saada kolmest põhilisest puuetega inimeste nõudmisest – lõimumine ühiskonda, enesemääratlemine ja võrdsed võimalused.

Louis Braille sündis 40 km Pariisist idas asuvas Coupvray külas. Tänapäeval asub selle küla lähedal Disney park. Kui te Disney parki lähete, ärge unustage Louis Braille sünnimaja vaatamast. See on maakoht. Ka praeguseks ei ole linn veel sinna jõudnud.

Poisil oli kaks vanemat õde ja üks vanem vend. Tema isa pidas sadulsepaametit ja oli ümbruskonnas tunnustatud meistrimees. On olemas kirju, mille järgi me teame mõningaid momente Louis’ elust. Kolme ja poole aastaselt läks ta töökotta ja otsustas järele teha sedasama, mida isa ees tegi. Ei ole teada, kas isa ka sel ajal töökojas oli, aga poiss vigastas mingi terava tööriistaga oma paremat silma. Kuna arstiabi ei saadud, siis kandus põletik ka vasakusse silma ja viieaastaselt jäi Louis täiesti pimedaks.

Ta oli ses suhtes õnnelik, et armastav pere oli toeks. Pere ei jätnud poissi üksi, vaid hoidis ta oma seltsis, lõimis täieõiguslikuks pereliikmeks ja üritas õpetada kõike, mis oli köögis ning aias ja mida vanem vend nägi ning tegi.

Tema vanemad olid kirjaoskajad. Nad oskasid lugeda ja kirjutada. See oli tol ajal haruldane. Isa lõi poisile kirja õpetamiseks naelad tähtede kujuliselt puu sisse ja Louis sai oma sõrmedega tunda, mismoodi tähed välja näevad.

Tegemist oli väga erksa poisiga, kes tahtis õppida, lugeda ja kõike teada saada.

Küla katolik preester sai temaga tuttavaks ja otsustas poissi eraviisiliselt õpetada: viis ta aeda, metsadesse, arendas kõiki tema meeli, et ta tunneks lõhnu ja kuuleks linnulaulu. Aasta pärast veenis preester külakooli õpetajat, et ta võtaks poisi kooli. Louis oli selle õpetaja esimene pime koolipoiss.

Nelja aasta pärast, kui Louis sai kümneseks, tekkis küsimus, kuidas edasi. Tänu kooli õpetajale ja preestrile sai Louis stipendiumi ainsasse Prantsuse pimedate laste kooli. See oli üks suurem samm tema elus. Ta pidi oma pere esimest korda elus maha jätma.

Instituut Pariisis ei olnud kõige meeldivam koht, kus olla. See oli pikk, pime ja niiske hoone. Halbade elutingimuste tõttu jäi Louis varakult tuberkuloosi, mis lõppes tema surmaga noores eas – 1852. aastal.

Instituudis sai ta sõpru ja tõestas, et on väga edukas õpilane. Ta leidis endas muusikaande ja temast sai pärast kooli lõpetamist tunnustatud õpetaja. Koolis leiutas ta ka oma lugemis- ja kirjutamissüsteemi. 13-aastaselt alustas ta sellega tegelemist ja lõpetas selle järgmise kahe aasta jooksul. Inspiratsiooniallikaks oli salajane sõjaline kirjutussüsteem, mis teda mõjutas. Ta võttis selle sõjalise kirja süsteemi üle, lihtsustas kuue punktini ja muutis loogiliseks. Lihtsus seisneb selles, et tuleb meelde jätta kümme tähte. Pärast kümnendat tähte lisatakse alla üks punkt ja pärast järgmist kümnendat tähte veel üks punkt. Teine oluline idee oli vähendada punktide arvu kaheteistkümnelt kuuele. Louis tõestas enda ja sõprade peal, et kuut punkti saab sõrmeotsaga ära tunda. Selleks, et tunda kahtteist punkti, peab aga sõrme liigutama.

Enne Louis’d olid need süsteemid väga keerulised. Pimedad inimesed said lugeda ainult niisuguseid tähti, mis olid nende jaoks puust välja lõigatud ja sõnadeks pandud. Järgmine samm edasi oli see, et trükiti sellised suured tähed, mis ulatusid paberi pinnast välja. Kuid mõlemad meetodid olid väga keerulised ja piiratud oma kasutuses. Enamik õppimist oli pähe õppimine. Igasugune märkmete tegemine oli võimatu.

Kui Louis tuli välja oma revolutsioonilise punktisüsteemiga, olid tema kaaslased väga entusiastlikud. Esimest korda oli võimalik nii lugeda kui ka ise kirjutada, tundide ajal märkmeid teha ja isegi raamatuid ümber kirjutada. Kuid tema õpetajad ja teised inimesed väljaspool kooli ei olnud süsteemist vaimustuses. Põhjus oli selles, et õpilased kasutasid õpetajate omast erinevat süsteemi. Enam ei saanud kontrollida ja seetõttu ei tahetud erinevat süsteemi pimedatele kasutusele võtta. Arusaam seisnes selles, et olgu pimedatel samasugune süsteem nagu nägijatel. On arusaadav, et arvestati ainult nägijate soovidega ega arvestatud pimedate omi. Sellisest mõttelaadist üle saamine ei võtnud aastaid, vaid aastakümneid.

Louis Braille ei elanud nii kaua, et oleks näinud oma süsteemi võidukäiku kogu maailmas. Kuid siiski olid kool ning õppeautoriteedid võtnud tema süsteemi kasutusele mõni kuu enne mehe surma. Ta suri 43 aastaselt.

Huvitav on märkida, et naabermaal Šveitsis olid võimumehed enam paindlikud ja seal tunnistati Braille süsteemi eeliseid varem kui Prantsusmaal. Aastal 1852, kui ta suri, oli see juba kasutusel Lausanne’is. Seal rajati trükikoda, kus trükiti pimedate jaoks kirjandust. Aastast 1860 kasutati trükkimisel Braille kirjasüsteemi. Esimene raamat, mis trükiti selles süsteemis, oli Johannese Evangeelium. See sai valmis 1860. aasta viimasel päeval.

Järgnevatel aastatel trükiti seal palju õppekirjandust pimedatele ja kogu Piibel Braille kirjas. Kasutati Šveitsi reformeeritud kirikust pärit Osterwaldi tõlget. See Piibel koosnes 32 köitest, milles oli 4600 lehekülge ja kaalus 60 kilo. Seda saab harilikult näha Lausanne’is, mõnikord ka näitustel mujal.

Nüüd räägime, kuidas piibliseltsid on arendanud pimedatele Piiblite trükkimist.
Esimene dokument on pärit Ameerika Piibliseltsilt, mis hakkas pimedatele Piibli trükkimisega tegelema enne, kui Braille kiri sai tuntuks – 1830-ndatel aastatel. See piibliselts oli saanud kirja pimedate instituudilt Bostonist. Kirjas paluti saata kooli Piibliraamatuid, mida pimedad võiksid lugeda. Tol ajal kasutati nn. tõstetud kirja, mida trükkimisel oli võimalik tekitada.

Natuke hiljem andis Saksamaal Württembergi ühing tõstetud kirjas välja Piibliraamatu. Samuti anti Suurbritannias välja Piibleid pimedate jaoks. Suurenes vajadus Braille kirjas Piibliraamatute järele.

Ühinenud Piibliseltsid rajati pärast Teist maailmasõda. Nad toetasid üksteist Piibliraamatute ja nende osade levitamisel. Ei läinud kaua aega, kui hakati koordineerima ka pimedatele mõeldud Piiblite levitamist. Nagu nägime, võtsid mõningad rahvuslikud piibliseltsid juba varem endale kohustuse levitada Braille süsteemis Piibleid ja Piibli osi. Seda tehti ka 1950-ndatel-70-ndatel aastatel, muutes Braille kirjas Piiblid kättesaadavaks sellise raha eest, mida inimesed said endale võimaldada.

See on alati olnud väga kallis töö. Tahaksin teile teha mõõdetavaks selle ülesande suuruse. Ühinenud Piibliseltsid pidid leidma raha nende Piiblite valmistamiseks.

Ühinenud Piibliseltsid on ainus organisatsioon, mis jõuab süstemaatiliselt oma Piiblitega pimedateni. Viimased 30 aastat on olnud olemas keskne abi süsteem. Arvestades Aasia ja Aafrika vajadusi, on mitmeid astmeid, enne kui jõutakse trükkimiseni. Neid tuli luua mitte kohapeal, vaid koordineeritult erinevates kohtades.

Ühinenud Piibliseltsid korraldasid leiaudi standardite ja juhiste koostamist Braille Piiblite väljaandmiseks. Meil, nägijatel, ei ole tihtipeale aimugi nendest leiautide nõuetest, mis on seotud Braille kirjas Piiblitega. Nägijate kirjas on kõik peatükkide pealkirjad, salmide numbrid, ääremärkused ja allmärkused ühel ning samal leheküljel. Need asjad tuli kõik kokku leppida ja koostada juhised, mismoodi transkribeerida tavakirjas Piibel Braille süsteemi. Kaheksakümnendatel aastatel peeti rahvusvaheline konverents, kus seda tehti. Raamatuke nende juhistega koosneb 50-60 lehest. Neid juhiseid järgitakse tänapäevani.

Poliitika peegeldub ka pimedatele suunatud töös. Kommunistliku aja lõpp tähendas uute Braille projektide algust. Kuna enam-vähem samaaegselt toimus elektrooniline revolutsioon, kiirendas see kogu protsessi.

Mäletan, kui alustasin tööd 1993. aastal, algatati praktiliselt igas kuus projekt, mis tuli kooskõlastada kohalikega vastavates riikides – Ida-Euroopa maades ja endistes Nõukogude vabariikides.

Natuke ka Eesti Braille Piibli osade valmistamisest.
See töö algas aastal 1992. Meil vedas, sellepärast et sel ajal oli siin Ameerika misjoniorganisatsioon, mis tegeles nägemispuudega inimestega. Luterlikud Braille töötajad rahastasid eestikeelse Braille kirjas Piibli osade trükkimist. Kuid trükkimiseks on tarvis ka kohalikku asjatundmist ja kohalikku infrastruktuuri. Eestis oli see kõik olemas. Olid olemas Eesti Piibliselts ja Eesti Pimedate Liidu ning Pimedate Raamatukogu toetus. Saksa poolt oli osaliselt rahastamine. Väga oluline oli ka kohalik ekspertiis, et oli inimesi, kes oskasid siin Braille kirja lugeda ja kirjutada ning olid valmis panustama sellesse töösse oma aega. Need kaks inimest olid Vello ja Ulme Vart. Olin väga rõõmus kuuldes, et nad täna ka siia tulid. Tänu kõikidele nendele inimestele on praeguseks Eestis olemas Uus Testament, Esimene Moosese Raamat ja Psalmid, kokku 13 köites.

Braille kirjas Piiblid on olemas 35 keeles ja kokku on 50 erinevat tõlget. Mitmetes keeltes, näiteks inglise, prantsuse, saksa ja hispaania, on enam kui üks Piibli tõlge Braille kirjas.

Kui on olemas konfessioonidevaheline Piibli tõlge, siis me üritame kasutada Braille Piibli alusena seda. Kuid lõpliku otsuse teevad need inimesed, kes Piiblit vajavad ja kasutavad. Seega peame arvestama kasutajaskonnaga. Kui on tegemist luterlastega, siis nad tahaksid kasutada sedasama Piibli tõlget, mida kasutavad nende nägijad vennad ja õed. Selle tõttu me valmistame samas keeles Braille kirjas kaks-kolm, isegi neli erinevat tõlget. Elu läheb nüüd kergemaks, kuna enamik uusi trükke tehakse konfessioonidevahelise tõlke põhjal.

Lisaks on 150 keeles olemas osaliselt kas Uus Testament ja mõningad osad Vana Testamenti. Mitmed projektid on pooleli.

Braille kirjas on olemas ka Piiblilood lastele. Alguses me tegime selliseid valimikke just laste jaoks. Nüüd me näeme, et ka need vanemad inimesed, kelle taust Piibli teadmiste kohalt on väiksem, armastavad selliseid raamatuid. Näiteks antakse Indias välja Braille kirjas kalendreid, milles iga nädala või kuu jaoks on väike Piiblisalmide kogu. See on olnud väga hea tööriist hindude ja budistide kogukondades Piibli tutvustamisel.

On koostatud ka tekstivalimikke erinevatele huvirühmadele. Näiteks on kaks kolmandikku maailma pimedatest naised. Oleme pannud kokku Braille kirjas tekstikogumikke, mis räägivad naistest Piiblis. Oleme ka märganud, et arengumaade pimedad inimesed on väga altid nakatuma AITS-i. Väga tihti ei oska need inimesed lugeda, ei saa teada midagi ohutuse kohta ja neid kasutatakse ka vägivaldselt ära. Braille kirjas antakse Aafrikas välja ka Piiblisalmide kogumikke AITS-i nakatunud inimestele. Braille kirjas antakse välja ka materjale, mis on mõeldud täiskasvanute kirjaoskuse arendamiseks. Antakse välja ka raamatuid, kus on tekst nii Braille kirjas kui ka tavalises kirjas, et nägija ja pime saaksid neid koos lugeda.

Veel natuke rahast.
Tüüpiline Braille kirjas Piibli suurus on 40-45 köidet. Niisuguse Piibli trükkimine maksab 50 korda enam kui hariliku Piibli trükkimine. Arvestamata on jäetud eelnevad tööd - ettevalmistus, transkribeerimine, korrektuuri lugemine, samuti Piiblite levitamine. Eksemplaride arv on väike. Paber peab olema paks. Tuleb kasutada erilist trükitehnoloogiat.

Mõned tõigad veel.
Pimedaid leidub lõunapoolkeral kõikjal. On raske leida tõeseid andmeid pimedate kohta nendes maades, kuid Maailma Tervishoiuorganisatsioon on andnud välja mõningaid arve. 37 miljonist pimedast 90% elab lõunapoolkeral ja pimedaid on palju vaeste hulgas. Seal, kus elab palju pimedaid, on vähe raha. Ühinenud Piibliseltside jaoks tähendab see, et Braille kirjas Piiblite valmistamist tuleb subsideerida sajaprotsendiliselt.

Ma juba mainisin, et kaks kolmandikku pimedatest on tüdrukud või naised. Erinevalt poistest ei saadeta pimedaid tüdrukuid kooli. Ainult väike osa neist pääseb kooli ja õpib lugema. Arvatakse, et ainult 5-10% pimedatest on Braille kirja oskajad. Kuid ainult kirjaoskajad pääsevad ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeteks. Kirjaoskus on lõimimise, enesemääratlemise ja võrdsete võimaluste alus.

Kui käisin projekti raames Egiptuses, sain kokku 14-aastase tüdrukuga. Ta rääkis, et kui ta oli õppinud pimedate koolis lugema, hakkasid talle väga meeldima laste Piiblijutud. Suveks pandi kool kinni ja ta pidi oma kodukülla tagasi minema. Tal oli kohvris kolm köidet Braille kirjas laste Piiblijutte. Koduküla inimesed tulid vaatama, mis asjad need on. Ta hakkas selgitama. Kuna inimesed suurt aru ei saanud, ütles ta: “Ma parem loen teile ette”. Ja nad olid tõeliselt hämmastunud, kuna keegi külast ei osanud lugeda. Nad olid nägijad, kuid ei osanud lugeda. See näitab, millise taustaga on mitmete projektide puhul tegemist.

Ma olen tihti käinud organisatsioonides, mis töötavad pimedate heaks. Nende töötajad tunnistavad, et suur osa nende tööst on pimedate inimeste üles leidmine küladest. Väga paljud vanemad hoiavad oma pimedaid lapsi kodus. Nad nagu häbeneksid, justkui oleksid midagi elus valesti teinud. Mõningatel juhtudel on see laste kaitsmiseks väljaspool olevate hädaohtude eest. Paljud pered ei ole kunagi mõelnud selle peale, et võiksid pimedad lapsed kooli saata. Teised pered kasutavad pimedaid lapsi kerjamiseks, et nad sellega perekonda toetaksid.

On palju põhjusi, mis takistavad tegemast seda esimest sammu ühiskonda. Kuid paljud, kes on läinud kooli, tulevad tagasi ja räägivad piibliühingutes, et see on olnud nende esimene samm inimesena olemisena.

Natuke veel hinnast ja audiovõimalusest.
Mõningad inimesed arvavad, et Piibli audioversioon on odavam kui Braille kirja versioon ja audioversioonidega oleks elu kergem. Me peame seda olukorda väga hoolega uurima. Mõningatel juhtudel see väide toimib. Kuid see sõltub suurel määral sellest, mida me täpselt tahame.

Ma olen ise lugeja inimene. Lugemine on väga erinev kuulamisest ja eriti siis, kui me loeme Jumalasõna. Me võime lugeda ja keskenduda loetud sõnadele. Lugemine on paljuski seotud enesemääratlemisega. Inimene võib ise ära määrata oma lugemiskiiruse ja aja, millal ta loeb.

Tehnika, see ei ole loodud pimeda inimese jaoks. Me võime proovi teha, üritades kinnisilmi kasutada oma CD-mängijat. Küllaltki keeruline. Kui meil on silmad kinni, ei saa me ka juhendeid lugeda. Kui asi on Piiblitekstis, kuidas me leiame üles õige peatüki ja salmi, mida me tahame kuulata? Selle jaoks on tarvis erilist tehnilist varustust.

Tehnika on viimastel aastatel arenenud. Nüüdseks on loodud DAISY formaat. See tunneb ära signaalid ja leiab õige tekstikoha. DAISY formaat ja -mängijad on kasutatavad asjad, kuid ka neisse tuleb palju investeerida. Kui viimati ostsin DAISY-mängija, maksis see 400 eurot. Nõuetekohaselt faile ette valmistada, see maksab jällegi palju. Ei saa kõike seda arvestamata jätta ja öelda, et audioversioon on odavam.

Oleme jälle lõimimise küsimuse juures. Lõimimine ei tähenda seda, et kõik kasutavad samu asju, vaid seda, et saavutaksime erinevate vahendite kaudu samad eesmärgid. See on sama, kui Louis Braille üritas propageerida oma kirja, aga see oli niivõrd erinev kirjast, mida nägijad kasutasid. Sama on audiosüsteemidega, kui me kipume arvama, et pimedad suudavad kasutada audiosüsteeme, nagu nägijad seda teevad.

Üritame otstarbekalt kasutada oma rahalisi vahendeid, saates Braille kirjas Piibleid raamatukogudesse ja koolidesse, kus on palju pimedaid. Braille kirjas raamatute lugemisel on erinevates rühmades palju entusiasmi.

Lõpetuseks lubage välja tuua mõningaid projekte.
Brasiilias osteti kaks suurt Braille printerit. See on piibliseltside puhul küllaltki haruldane. Maltal, Indias, Rumeenias ja Bulgaarias tehakse head projektitööd. Projekte viiakse läbi paljudes Aafrika maades. Igal maal, kus selts pühendub sellele tööle, luuakse sidemed pimedatega ja partnerorganisatsioonidega. Gruusias anti välja neli Braille kirjas Evangeeliumi. Gruusia Piibliselts ei ole kunagi nii head avalikustamist saanud kui selle projekti kaudu. See oli nende jaoks läbimurre.

Eesti Piibliseltsi juhatuse liikme, Tallinna Ülikooli professori Mart Rannuti suulise tõlke salvestuse järgi üles kirjutanud Priit Kasepalu

Viited ilmunud artiklitele:

• Kasepalu, Priit. Ühiselt pimedate inimeste heaks. - Kuulutaja, aprill 2009
• Riim, Piret. Piibel pimedatele. - Eesti Kirik, 06.05.2009
• Riim, Piret. Topeltvalgus: Piibel on Eestis kättesaadav. - Eesti Kirik, 22.04.2009

Ohtlikud punktid

Louis Braille isikuajaloos leidub ka vähemtuntud valdkondi. Näiteks aastal 1988 ilmunud austraallase Lennard Bickeli teos “TRIUMPH OVER DARKNESS The Life of Louis Braille” toob huvitaval moel esile matemaatiliselt ja muusikaliselt andeka koolipoisi ning hiljem pimedate õpetajana tegutsenud noore mehe inimliku tragöödia.

Bickel tõstab vaatluse keskmesse ujeda ja sotsiaalselt tagasitõmbunud inimese, kelle hingeline tasakaal lõi 1834-nda aasta paiku tugevasti kõikuma. Sel ajal kuulis Braille, et tema loodud punktkirjasüsteemi ei nõustutud võtma ei pimedate kooli ametlikku ega ka mitteametlikku õppekavva.

Keelu taga oli pimedate kooli tegevust jälgiva sotsiaalministeeriumi poolt tulnud vastuvaidlematu käsk, kasutada pimedate õpetuses ainuüksi ladina tähti nagu nägijate koolideski. Braille poolt leiutatud punktipuder tembeldati pimedate muust ühiskonnast eraldumise riskiks, kuigi tegelikkuses olid keelu põhjused seotud eelkõige aja poliitilise õhustiku ja vale informatsiooniga. Üldist hämmingut lisasidki aasta hiljem pimedate kooli õuel korraldatud avalikud raamatupõletamised, kus põletati ära kõik kätte saadud punktkirjas jäljendatud teosed. Suurejooneline tuleriit oli kahtlemata omal kohal, sünnitamaks kuulujutte uudsest salakirjast ja selle ohtlikkusest revolutsiooniliste ringkondade käes.

Braille loodud punktkirjale suunatud ajujaht saavutas lõpuks kõrgpunkti aastal 1840 pimedate kooli juhataja doktor Pignieri vallandamisega, kes hoiatustest hoolimata soosis endiselt punktkirja.

Braille’le ei tähendanud avalik raamatupõletamine tuleriidal ja lõpuks ka Pignieri vallandamine mitte ainult tema elutöö lõplikku mahamatmist, vaid sügavalt uskliku inimesena uskus Braille ka, et on oma leiutisega korda saatnud raske kuritöö, mis tõi hukatust tema lähedastele.

Jõudnud iseenda ja oma moraalsete küsimustega täielikku ummikusse, ei hoolinud Braille enam ka hiljem sellest, et punktkirja vastased tunnistasid kümme aastat hiljem oma eksimust punktkirja suhtes ja punktkirjasüsteem võeti aastal 1847 uuesti Pariisi pimedate kooli õppekavva. Tema meeleolu ei tõstnud isegi teated punktkirjasüsteemi võidukäigust mujal maailmas või see, et tema leiutist kõikjalt maailmast Pariisi uudistama tuldi.

Hingelist murdumist oli kiirendanud ka haigestumine kopsutuberkuloosi, mis viis tema mõtted lõpuks täielikult muudele küsimustele.

Elu haiguse varjus

Louis Braille haigestumine kopsutuberkuloosi oli paljuski Pariisi pimedate kooli niiskete ja tuuletõmbeste tingimuste, kuid laiemalt võttes ka aja sotsiaalsete olude ning viletsa hügieenitaseme tagajärg. 19. sajandil kulmineerusid Pariisis kõik industrialiseeruva linna probleemid. Tavaline linnaproletariaat ja eriti töölised elasid veel 19. sajandi algupoolel sageli väljakannatamatutes, ebahügieenilistes tingimustes, kus haigused levisid kiiresti ning kus ohutugi haigus võis muutuda ohtlikuks. Kui põetamine oli puudulik ja toit vilets, viisid haigused sageli enneaegse surmani ja parimalgi juhul hoidsid haigestunu kaua aega leivateenimisest eemal.

Esimesed sümptomid Braille haigestumisest kopsutuberkuloosi ilmnesid juba 1830-ndate lõpupoolel. Nendeks olid pikaleveninud köha, temperatuuri tõus, kõhnumine, isutus, väsimus ja öine higistamine. Braille aimas ilmselt juba tollal, et ta ei ela enam kaua. Haiguse raviks ei olnud arstimeid, nii nagu ka paljude teiste tolle aja haiguste raviks. Vaevalt, et isegi teati, millega kopsutuberkuloosi puhul on tegemist, sest haigust tekitav bakter avastati alles 1880-ndatel.

Braille haigestumisse ei osatud alguses tõsiselt suhtuda. Seda peeti arvatavasti vaid pikaleveninud gripiks või selle mingisuguseks järelvormiks. Alles 1840-nda aasta poolel märgati verd köhiva Braille halvemaks läinud haigussümptomeid ja ta saadeti paranema tema koju Coupvray’sse. Kojusaatmise taga oli tõenäoliselt ka ettevaatusabinõu, millega üritati ära hoida haiguse võimalik nakkus ja levimine.

Isoleerimine oli tõdetud heaks ennetusabinõuks paljude teistegi ohtlike haiguste, nagu koolera, tüüfuse ja düsenteeria puhul, mis olid tüüpilised 19. sajandi nuhtlused Euroopas. Isoleerimist rakendati ka Braille juhtumi korral, kuigi kopsuhaiguse tüüpi ega nakkusmehhanismi hästi ei tuntud. Braille saatmine koju oli ka ainus mõistlik tegutsemisviis, kuna pimedate kool oli internaatkool, kus elati kitsastes oludes ja jätkuvas lähedases kontaktis teistega.

Braille oli sunnitud 1840-ndatel aastatel veetma kodukohas pikki ajajärke. Haigussümptomite leevenedes tuli Braille veel Pariisi tagasi, kuid haigus halvenes taas ja Braille kaotas lõplikult töövõime 1850-nda aasta algupoolel. Haiguse lõpuperioodil meenutaski Braille enam vaid inimvaret. Öeldakse siiski, et Braille suhtus oma lähenevasse surma nii, nagu harras katoliiklane suhtub elusse ja surma teineteise alternatiividena. Ta ei kartnud surma, vaid pigem ootas selle täitumist. Lõpuks vabastaski surm ta 43-aastaselt 6. jaanuaril 1852 tema füüsilistest ja hingelistest kannatustest.

Katolik pühakupärand

Louis Braille maised jäänused maeti Braille kodukülla Coupvray’sse. Varsti ärkas eri tahkude vahel avalik arutelu selle üle, kas kõrvaline väikeküla väljaspool Pariisi oli ikka sobiv paik viimaseks puhkepaigaks punktkirja leiutajale.

Louis Braille maiste jäänuste probleem lahendati lõpuks nii, et Coupvray’sse jäeti Braille käed, mis nähti olevat õnnistusrikkaim ja mälestusväärseim osa mehest ja ülejäänud keha viidi Pariisi Panteoni. Nii said Braille’st oma osa nii Coupvray küla kui ka Pariis, milledest mõlemast on hiljem saanud tähtis palverännakute sihtkoht nägemispuudega inimestele üle kogu maailma.

“Internaadis oli pime ja vaikne. Vaid üks poiss oli ärkvel. Ta istus oma voodi serval toa kaugemas otsas, hoides süles kirjutustahvlit ja paksu paberilehte.”

Nii algab ameeriklase Russel Freedmani Louis Braille’st jutustav lasteraamat “Out of Darkness”. Raamatus järgitakse truult Braille elulugu ja ajaloolisi fakte. Selle alguses on Louis juba pimedate noorte kuningliku instituudi õpilane, kes palavikuliselt arendab pimedatele sobilikku kirjaviisi. Lugejatele kirjeldatakse siiski ka Louis-poisi lapsepõlve, nägemise kaotamist ja elu kodukülas Coupvray’s. Raamatu pearõhk on aga siiski koolil, kus Louis on alguses andekas õpilane ja hiljem tegutseb õpetajana.

Braille inglise, saksa ja prantsuse keeles

“Out of Darkness” on üks lastele ja noortele suunatud Louis Braille’st kõnelevatest elulugudest, mida maailmast võib leida mõningal määral, tõsi küll, tunduvalt vähem kui täiskasvanuile mõeldud Braille elulugusid. Suurem osa neist on kirjutatud suurematele, juba teismeeale lähenevatele lastele, sest neis on teksti pea väikese noorteromaani jagu.

Aastal 1971 ilmus Ameerikas Margaret Davidsoni lastele suunatud Braille elulugu “Louis Braille - The Boy Who Invented Books for the Blind”.

Freedmani “Out of Darkness” ilmus aastal 1997, mis näib olevat ka muidu lastele suunatud Braille-raamatute poolest rikkalik aasta. Siis ilmusid ka Barbara O'Connori lasteromaan “The World at His Fingertips” ja David A. Adleri väiksematele lastele mõeldud pildiraamat “A Picture Book of Louis Braille”, kus on vähe teksti ja pearõhk värviküllastel piltidel.

21. sajandil on Braille innustanud mõningaid kirjanikke punktkirja isa eluperioodidesse süvenema. Aastal 2002 ilmus Tessa Potteri “Louis Braille” nimeline elulugu lapslugejatele ja aastal 2006 C. Michael Mellori auahnelt teostatud “A Touch of Genius”, mis sobib samahästi nii noortele kui ka täiskasvanuile. See on kenasti illustreeritud ja täpseid ajaloolisi üksikasju sisaldav teos, mille lehekülgedel saab lugeja tutvuda muuhulgas ka 31 Braille varem avaldamata kirjaga.

Teatmeteoste hulka kuulub Madeline Donaldsoni ja Tad Butleri “History Maker Bios” sarjas välja antud Louis Braille raamat.

Saksa keeles on aastal 2001 ilmunud Jakob Streiti Louis Braille elulugu lastele. Prantsuskeelseid lapslugejatele suunatud Braille’st rääkivaid raamatuid on mõned. Jan‚te Lauliac-Christiaens pakkus lapslugejatele teavet Braille kohta juba oma aastal 1965 ilmunud raamatus “Le vainqueur de la nuit ou la vie de Louis Braille”. Daniel Vaillancourt jällegi jutustab Braille elust “L'histoire de Louis Braille” nimelises teoses aastast 2002.

Põhjamaade panus

Soomes, Rootsis või Taanis ei ole seni lastele või noortele suunatud Braille elust rääkivat raamatut ilmunud. Selline on siiski tulemas ka soome noorte lugejate käeulatusse, sest laste- ja noortekirjanik Maijaliisa Dieckmann on teemast kirjutanud. Idee raamatust sündis Celia laste ja noorte kirjandusele spetsialiseerunud raamatukogutöötaja Irmeli Holsteini algatusel.

“Maijaliisa Dieckmanil on käsikiri juba valmis ja nüüd otsime kirjastajat,” paljastab Holstein.

Dieckmani raamatu raamjutustuses kirjeldatakse tavalises koolis õppivat nägemispuudelist poissi Leod. Braille ellu juhatab lugeja Leo õpetaja, kes jutustab punktkirja isast Leo klassile.

Norralaselt Lise Männikkö'lt on äsja ilmunud Braille elu kirjeldav “Skriften i mørket ” nimeline noorteromaan.

Louis Braille 200. sünniaastapäeval kuulutas üritustesarja Eesti korralduskomitee välja esseevõistluse “Kuus punkti”, mille eesmärk oli tutvustada punktkirja ja seostada seda pimedate inimeste eluga. Veidi hiljem kuulutas Euroopa Pimedate Liit välja järjekordse esseevõistluse teemal “Punktkirjaoskus muudab minu eluviisi”, mille eesmärk oli edendada punktkirja kui võtit pimedate jaoks informatsiooni saamisel ja nende sotsiaalsel kaasamisel. Mõlema võistluse esseede esitamise tähtaeg oli 30. aprill.

Võistlusele “Kuus punkti” laekus viis esseed, kaks nooremas ja kolm vanemas vanuserühmas. Need olid kirjutanud Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumis õppivad ja Heleni Kooli pimedate laste keskuses tugiõpet saavad Elisabeth Egel ja Marilin Salström ning punktkirjaõpetaja Vello Vart, mälumängija ja esperantist Talvi Viinapuu ning Kuusealuse varjunime kasutav autor. Noorimal osalejal oli aastaid 8, vanimal aga 69.

Tartu Emajõe Kooli õpilane Varvara Kuritsina kirjutas võistlustöö Euroopa Pimedate Liidu esseevõistlusele. Vello Vart ja Kuusealune osalesid samal võistlusel esseevõistlusele “Kuus punkti” saadetud esseedega.

Elisabeth Egel: Mul on selle üle väga hea meel, et Braille selle punktkirja lõi

Eriti sellepärast, et kui punktkirja poleks loodud, siis ei oleks pimedad üldse ju oma kirju saata saanud.

Pealegi olen ma tähele pannud, et siis, kui Braille selle punktkirja lõi, on riik pannud tänavale pimedate valgusfoore ja on hakatud rohkem pimedate peale mõtlema ja on hakatud müüma abivahendeid pimedatele.

Mina hakkasin punktkirja õppima 2005. aastal. Minu õpetaja oli Kairi Ilmets. Ta õpetas mind väga hästi. Ta tegi mulle igasuguseid ülesandeid ja ta teeb praegugi neid ülesandeid. Mina arvan, et ta on väga hea õpetaja.

Pimedad saavad nüüd ka arvutit kasutada, sest on olemas üks programm, mille nimi on Jaws ja see programm räägib, mis parajasti ekraanil on.

On olemas ka valged kepid, millega pimedad saavad liikuda ja näha, kui mingi takistus on ees.

Absoluutselt kõik minu klassiõed tahavad punktkirja õppida. Mõned on selle ka selgeks saanud.

On olemas ka punktkirjaarvuti, mille nimi on Braillino ja sellega saavad pimedad kõiki kontrolltöid teha, peale matemaatika. See pimedate arvuti on hästi väike.

Ma loodan, et kõikidele, kes on Kairi Ilmetsa juures õppinud, neile meeldib ta, sest ta on tõesti väga hea õpetaja.

Aga minu arust Soomes on vist neid abivahendeid veel rohkem kui Eestis.

Me õpime punktkirja Heleni Koolis.

Heleni Koolis on õppeköök ja sellel õppeköögil on kõikidele asjadele ja toiduainetele punktkirjas peale kirjutatud nende ainete nimed.

Seal punktkirja õppimas käib palju teisi peale minu. Ja seal Jawsis pole mitte ainult eesti keel, seal on ka muid keeli. Neid on arvutiga väga lihtne valida. Sa pead ainult teadma, mis on inglise keeles nende maade nimed.

Braille lõi vist ka punktkirjamasinad.

Ja tegelikult oma pimedad sõbrad ma keskusest saingi.

Heleni Kool teeb pimedatele ka punktkirjas õpikuid. Sellepärast on see keskus veel eriti positiivne.

Pimedatel on ka koolis abiõpetaja kõrval. Abiõpetajad juhendavad neid ja trükivad neile materjale.

Õnneks on olemas väga lahkeid inimesi pimedate vastu ja abivahendeid on ka nii palju ja ma loodan, et abivahendeid ja lahkeid inimesi tuleb aina juurde ja juurde.

Varvara Kuritsina: Punktkiri – valgus pimeduses

Ma ei tea või õigemini ei mäleta, mis tunne on näha, sest kaotasin selle võime üsna väikese lapsena ja sellest ajast peale koosneb minu maailm põhiliselt helidest ja lõhnadest. Loomulikult ei õppinud ma seetõttu ka kunagi lugema ega kirjutama nägijate kirjas, aga kui vanemad või vanaema mulle midagi ette lugesid, kuulasin alati suure huviga ja elasin raamatutegelastele kaasa. Tookord ma ei teadnud, isegi ei aimanud, et on olemas kiri, mis võimaldab ka pimedal inimesel ilma kõrvalise abita raamatuid lugeda.

Esimest korda puutusin ma punktkirjaga kokku umbes kuuendal eluaastal. Lasteaeda, kus ma tol ajal käisin, külastas mõnikord üks Ira-nimeline tütarlaps. Ira oli ka pime ning minust palju vanem. Tema tegigi ühel päeval ettepaneku, et hakkab mulle punktkirja õpetama. Minu hämmeldust nähes selgitas ta, et see tähendab sõrmedega lugemist. Ira võttis välja oma punktkirjatahvli ning hakkas mulle tähti õpetama. Kuid meil kummalgi ei jätkunud ei aega ega ka kannatust asi lõpule viia ning Ira heast soovist ei tulnudki midagi välja. On ju tahvliga kirjutama õppimine suhteliselt keerukas ettevõtmine, kuna kõik tähed tuleb üles märkida peegelpildis. Ka käsi peab olema tugev ja osav.

Teadlikult hakkasin punktkirja omandama 7aastaselt selles samas lasteaias. See oli raske, pikk ja vaevaline tee. Praegu tunnistan, et kõige suuremaks takistuseks sealjuures olin mina ise ja minu laiskus. Mäletan, et vanaema pidi mind lausa sundima kirjutama ja lugema. See raske aeg möödus siis, kui hakkasin kirja panema väikesi jutukesi, mis mulle ette loeti. Kuid veel rohkem meeldis mulle ise lugusid välja mõelda ja hiljem oli neid nii tore oma pereliikmetele ette lugeda. Juba 2.-3. klassis oskasin ma vabalt kasutada punktkirjatahvlit. Lugemine tekitas esialgu hulgaliselt probleeme, sest olin harjunud enamasti kuulama, kuid kui raamat oli tõesti huvitav, suutsin ma päevade kaupa rahulikult paigal istuda ja lugeda. Armastus kirjanduse vastu tärkas varakult ja praegugi on kirjandus üks mu lemmikõppeainetest. Eriti meeldivad Vana-Kreeka müüdid ja üldse erinevate rahvaste mütoloogia. Eelmisel aastal sattus mulle täiesti juhuslikult kätte raamat “Kuningas Oidipus”. Esialgu oli raske seda teost lugeda ja olin sunnitud raamatu kõrvale panema, kuid lõpuks leidsin aega ja jõudu selle läbi lugeda. Lugu haaras mind sedavõrd, et ma ei suutnud ära oodata koolivaheaja algust, et siis täielikult end lugemisele pühendada. Pealegi tekkis mul mõte see raamat enda jaoks ümber kirjutada. Kuid ega see ettevõtmine nii libedalt läinudki, sest just siis läks punktkirjamasin katki ja ma pidin kogu töö tahvli ja tihvti abil tegema. Algul rõõmustasin ka siis, kui jõudsin päevas paar lehekülge kirjutada, hiljem läks töö jõudsamalt ja see innustas mind edasi kirjutama. Mäletan, et vend naeris mu üle ja ütles, et toodan mõttetut vanapaberit, kuid mina ei pööranud sellele mingit tähelepanu.

Ma tean, et praegusel arvutiajastul ei oska ega taha enam paljud pimedad punktkirjatahvlit kasutada, kuid minul on see alati kaasas. Õmblesin oma armsale abilisele isegi väikese kotikese, millel pikk nöör taga, nii et ma saan seda vajadusel kaela riputada – nii on ta alati kohe võtta. Tahvli ja tihvtiga kirjutamine ongi mugav just seetõttu, et ta on alati mul käepärast nii kodus, koolis, reisidel või ükskõik, kus ma parajasti viibin. Kui vahel satuvad kooli külalised, siis õpetaja palub mul sellist kirjutamisviisi demonstreerida ja ma teen seda meeleldi. Selle kirjutusviisi kõige suurem puudus on see, et harjumatul kirjutajal kipub käsi kiiresti väsima, kuid siis aitab väike puhkus ja võimlemisharjutused.

Arvutiga pole ma siiamaani veel päris sinasõbraks saanud, kuigi minu kokkupuuted temaga said alguse juba mitu aastat tagasi ja nüüd on mul ka kodus arvuti olemas. Paljud ütlevad, et kasuta rohkem arvutit, et see muudab elu kergemaks, saab kiiresti uut infot kätte ja kirjutamiseks kulub palju vähem aega. Kuid mul on selles osas oma arvamus. Ma kardan, et ainult arvuti pidev kasutamine muudab inimese ajapikku väga laisaks ja mugavaks. Minu umbusku arvuti vastu illustreerib üks rumal lugu, mis juhtus aasta tagasi. Töötasin tookord arvutiga ja kirjutasin midagi sellist, mida tahtsin hoida saladuses. Äkki tundsin oma paremal käel kellegi kõditavaid juukseid. Kui ma ta nime küsisin, hakkas tütarlaps naerma ja ma mõistsin, et ta oli lugenud arvutiekraanilt minu poolt kirjapandut. Mäletan, et ärritusin tõsiselt ja lükkasin ta hoolimatult eemale ja mõtlesin, et edaspidi kirjutan ainult punktkirjas, siis vähemalt ei sori keegi mu mõtetes.

Moodsatest abivahenditest olen hakanud ka igapäevaselt kasutama väikest ja mugavat elektroonilist märkmikku raamatute lugemiseks, märkmete tegemiseks ja hääle lindistamiseks. Selle abil on võimalik kopeerida ka raamatuid Internetist ning neid punktkirjas lugeda. Varem olin ma väga vaimustuses heliraamatute kuulamisest, kuid nüüd eelistan punktkirjas raamatuid. Muidugi ei kavatse ma kuulamisest lõplikult loobuda, kuid siiski on lugemine minu elus tähtsamal kohal. Olen tähele pannud, et sõrmedega teksti lugedes suudan rohkem kontsentreeruda loetu sisule, mis parandab ühtlasi selle mõistmist. Ka võõrkeelsest tekstist saan paremini aru, kui loen seda punktkirjas.

Punktkirjaoskus on minu jaoks hindamatu tähtsusega. Ta aitab koolitöös ja igapäevaelus. Pimekirjata poleks võimalik õppida kõike seda, mis mind huvitab ja mis on vajalik, ma ei saaks jäädvustada oma mõtteid ja arvamusi. Punktkiri aitab mul olla ja tunda end nägijate sarnasena, tunnetada nii reaalset kui ka oma sisemist maailma – see on valgus pimeduses.

Kuusealune: Kuidas ma tänukirja lugema õppisin

No jah, see oli kahekümne neljandal oktoobril 2008 aastal. Sellel päeval toimus Haapsalu Sotsiaalmajas ettelugemispäeva märkiv lugejate konverents. Sellel konverentsil anti, teiste hulgas, ka minule punktkirjas tänukiri. Oleksin tahtnud kohe lugeda, mille eest ma selle tänukirja õige sain. Ohkasin südamest, sest mina ei oska korralikult punktkirjas kirjutatud teksti lugeda. Veelgi hullem, isegi sellest ei saanud ma aru, kuidas paberit õigesti käes hoida. See tähendab, et kumb ots on ülemine ja kumb alumine. Kompisin paberit ja tuletasin meelde, et millal see küll oli, kui ma seda punktkirja õppisin. See oli Tartus. Mind õpetas 1960. aastal Erich Part. Erich Part oli siis Tartu pimedate kombinaadis direktori asetäitja. Tema vastutada oli kõikide Tartusse tööle tulevate pimedate punktkirjaoskus. Tänu tema nõudlikkusele mäletan ma tänapäevani tähtede punktikombinatsioone. Oma elus olen ma seda, praegu nii vajaminevat punktkirja, väga vähe kasutanud. Oma nooruses mõni kiri või lühike tekst, see oligi kogu punktkirja kasutamine.

Oi näpud, mu näpud, kuidas te küll aru saaksite, kus on dokumendil algus, kus lõpp.

Rahu, ainult rahu, nagu ütles see kõigile hästi tuntud Karlsson.

Nii ma siis istusin ja katsusin neid punkte. Katsusin ja mõtlesin Braille peale. Mõtlesin, et ta oleks võinud need punktid natuke suuremaks mõelda. Noh nii suureks, et kõik minusugused saamatud inimesed kah kirjutatust aru saaksid. Jah, tema oleks võinud, aga mina pidin sellest tänukirjast jagu saama. Pidin jagu saama nüüd ja praegu. Mõtlesin, et kui teised saavad, siis pean mina ka saama.

Katsusin kordamööda kõikide sõrmedega. Katsusin küll, aga ei leidnud midagi muud, kui kaootilisi punktikesi. Siis mõtlesin, et loen õige read üle. Isegi read läksid algul sassi. Siis järsku jagasin, et kirjutatud on kolmes jaos.

Ja korraga, oh sa imet, minu näpu alla jäid kaks järjestikku asetsevat ee tähte.

Oh seda rõõmu, oh seda hoogu, mis nüüd lahti läks.

Kohe oli leitud esimene rida, kohe oli leitud esimene täht, mis oli suur A.

Mõtlesin, et justkui aabits, justkui tähestiku esimene täht. Ja edasi järgmiseks täheks oli u täht. Nüüd võis juba sõna ära arvata, tuli ainult kontrollida. Ega see edaspidine lugemine kergemini ei läinud. Pidevalt läksid küll sõnad, küll read segamini.

Eriti raske oli rea lõpust minnes järgmise rea algus üles leida.

Veelgi hullem oli see, et kui midagi segamini läks, siis tuli kogu teksti lugemist otsast alata. Suure saladuskatte all tuleb tunnistada, et ma lugesin seda tänukirja kaks päeva.

Ja nüüd, kus mul see punktkirja lugemine on natuke käe sees, ei tohi seda uuesti rooste lasta.

On heameel tõdeda, et sellelsamal konverentsil anti mulle Kuusealuse poolt kirjutatud raamat punktkirjas. Loodan, et kui ma olen selle punktkirjas raamatu läbi lugenud, siis on ka punktkiri selge. Ja kui kiri on selge, siis olen ma kindlalt punktkirjavõistlustel esimeste hulgas.

Marilin Salström: Kui poleks punktkirja, ei saaks näiteks mina üldse suhelda

Punktkiri aitab mul teiste inimestega suhelda. On hea, et on olemas õpetajad, kes õpetavad punktkirja.

Aga kahju on sellest, et punktkirjas kirjand on palju mahukam, kui nägijate kirjas. See on sellepärast, et punktkiri võtab palju rohkem ruumi kui nägijate kiri. Nägijate kirjas saad ise vaadata, kui suurelt sa kirjutad, aga punktkirjas ei saa.

Vello Vart: Punktkiri minu elus

Ma polnud veel kaheaastanegi, kui meningiidi tagajärjel kaotasin nägemise. Juba väikese poisina märkasin, et teised saavad lugeda ajalehti ja raamatuid, aga mina mitte. See tegi mu vahel kurvaks.

Kui olin 9-aastane, pandi mind Tartu Emajõe Kooli, kus õppisid nägemispuudega lapsed. Seal sain minagi lõpuks ometi hakata lugema ja kirjutama – küll mitte nägijate kirja, vaid Louis Braille loodud pimedate kirja. See rõõmustas mind väga. Kooli juures asus raamatukogu, kust sai laenutada punktkirjas raamatuid. Minu kaasõpilastel ja minul oli lugemishimu vahel nii suur, et lugesime ka magamiseks ettenähtud ajal salaja voodis teki all. Pimedate kirja lugemiseks pole ju valgust vajagi.

Teismelisena tekkis mul Braille kirja suhtes juba tõsisem huvi. Pinginaabriga mõtlesime välja pimedate salakirju. Hakkasin omandama Saksa pimedate lühendkirja, hiljem ka Vene pimedate ja Soome pimedate lühendkirja. Mul tekkis mõte luua ka Eesti pimedate lühendkiri. Seda huvi süvendas asjaolu, et punktkiri võtab tavakirjast palju enam ruumi. Lühendkiri võimaldab ka kiiremini lugeda ja kirjutada. Võimet kiiremini kirjutada oli tarvis näiteks õppides keskkoolis, sest meil polnud Braille kirjas õpikuid. Seetõttu olime sunnitud konspekteerima. Kuna meil polnud ka punktkirjamasinaid, siis konspekteerisime punktkirjatahvlite ja stihvtidega. Diktofonidest ning arvutitest võisime 1960-nda aasta paiku ainult unistada.

Minu teine lemmikala on muusika. Selle õppimiseks omandasin ka Braille noodikirja. Selle praktilisusest ning ratsionaalsusest sattusin lausa vaimustusse. Kahju, et Eestis ei pöörata Braille noodikirjale peaaegu mitte mingit tähelepanu. Louis Braille sai pimedate noodikirja põhiosas valmis juba aastal 1828. Tavalisest noodikirjast erineb see tunduvalt. Noodijoonestik puudub ja tekst kirjutatakse lineaarselt, s.t rida-realt. Erinevalt tavalisest noodikirjast on igal noodil ja oktavil omaette kirjamärk. Kuigi tänapäeval on muusika kuulamiseks ja sel moel palade õppimiseks head võimalused, tarvitavad pimedad muusikud ka Braille noodikirja. Tänu sellele sain koos nägevate kaasõpilastega edukalt muusikat õppida – diktaati kirjutada, s.t kuulatud muusikat paberile panna; harmoonia ülesandeid kirjalikult lahendada jne. Kui soovin mõne keerukama partii selgeks õppida, siis ühe käega loen nooditeksti ja teise käega mängin seda klahvpillil. Nii on mõnus lugusid õppida.

1990-ndate aastate algul valitses Eestis kitsas ja keeruline aeg. Siis otsustas ka Saksa Piibliseltsi Braille kirja osakond meie nägemispuudega inimestele abi osutada. Seal korraldati eestikeelsete Piibli osade punktkirjas trükkimine ja meie pimedatele kinkimine. Nendele väljaannetele võrdleva korrektuuri tegemine usaldati minu abikaasale ja minule. Selle töö eest saime ka tasu, mis parandas tunduvalt meie pere sel ajal kehvavõitu elujärge.

Suure osa oma elust olen pühendanud Braille kirjale. Üsna kaua olen õpetanud seda ka teistele, et selle pimedaile kasuliku kirja oskajaid oleks rohkem. Punktkirjaoskus võimaldab ju üles märkida vajalikke andmeid – telefoninumbreid, aadresse, loengu- või kõnepidamiseks tarvilikke märkmeid jm. Pimedaile on olulised ka näppudega loetavad sildid, mis selgitavad asjade sisu, otstarvet ja/või värvust, olgu siis tegemist CD-plaatide, toiduainete, riietusesemete või muuga. Õnneks on paljud ravimipakendid juba varustatudki pimedate kirjaga.

Punktkiri on geniaalne leiutis, millega pimedate õpetaja Louis Braille avas nägemispuudega inimestele tee haridusele, mis parandab tublisti nende elu kvaliteeti ning avardab võimalusi end teostada.

Talvi Viinapuu: Valgus pimeduses

“Korda tegu – kujuneb harjumus, korda harjumust – kujuneb iseloom, korda iseloomu – kujuneb saatus.”

Võrdsus, iseseisvus, usk endasse, algatusvõime, kindlameelsus ja visadus. Miks niisugune loetelu? Kuus on mulle omamoodi maagiline arv. Eelkirjutatud omadusi on kuus. Elu vältel on mainitud jooned minus tugevnenud ning aidanud mind püstitatud eesmärkide saavutamisel. Mõistetavalt on peasüüdlane Louis Braille mõttetöö vili! Tema süsteem koosneb ristkülikukujuliselt (2x3) asetsevast kuuest reljeefsest punktist. Viimastest, erinevate kombinatsioonide kasutamisel, moodustuvad tähed, numbrid, kirjavahemärgid ja noodid. See tähendab: olemas on kõik vajalikud puutelised tähised. Need lubavad meil tegutseda mis tahes eluvaldkonnas. Geniaalne, ent lihtne! Tulemus kinnitab öeldu õigsust: Braille kiri on tunnustatud nägemispuudega inimeste hulgas üle kogu maailma!

Kuigi tänapäeval, arvutiajastul, tahaks mõnigi väita: “Braille kiri on aegunud,” ei nõustu ma sugugi ütlejaga! Kultuurne inimene peab valdama kirjaviisi, millist ta on suuteline praktiliselt kasutama! Juhul, kui punktikesi sõrmede all tunnen, saan loetavast tekstist süvendatumalt aru; eriti tõlkimise korral.

Mu huvid haaravad: keeli, kirjandust ja mälumängu. Kõik sellised alad, missuguste puhul on punktkirjaoskus paratamatu. Seepärast ei kujutagi ma ette oma elu tolle kirjata. Pole liialdus lisada, et mu elu meeldejäävaimad sündmused on seotud Braille kirjaga.

Kunagi oli Eesti Raadios pühapäeva hommikuti menusaade “Meelejahutaja”. Igas saates anti kuulajale üks küsimus. Suvel – vastavalt aastaajale – muutus saate nimi “Rannaraadioks”, kuid ta olemus jäi endiseks. Ühel suvel vastasin üsna pidevalt tolles saates esitatavatele küsimustele. Suve lõpul kuulutati välja peaauhinna võitja ning üheksa pretendenti lohutusauhindadele. Viimaste seas olin minagi. Erakordne oli niisugune auhindade jaotus kui ka “Kalevi” hallis toimunud avalik kontsertlindistus “rannaraadio sügissadamas”. Mulle saadeti kutse. Tavalistel linnakodanikel, keda polnud üritusele kaasatud, aga kes soovisid sellest osa võtta, tuli pääse raha eest lunastada. Õnnetipuks osutus asjaolu, et fortuuna valis mind viie lohutusauhinnakandidaadi hulka. Kingitus – elektriline köögikombain – korvas igati nähtud vaeva, mida nõudsid vastuste otsimine ja trükkimine.

Tundsin end kõrvust tõstetuna; jalad ei puudutanud maad: kõik “Kalevi” hallis toimuv levis eetri kaudu üle terve Eesti.

Samasuguse hinge ülendava tunde kutsus esile esperanto keelega ühenduses olnud sündmus: lugesin rahvusvahelise keele punktkirjas ajakirjast “Esperanta Ligilo” (“Esperanto Side”), et Soome Pimedate Esperantistide Liit “Steleto” (“Täheke”) kuulutab välja esseevõistluse teemal “Esperanto minu elus”. Hetkeliselt tekkinud mõttesähvatuse ajel kirjutasin loo valmis. Kuna lõpptähtaeg oli veel kaugel, ei saatnud ma oma kirjatööd jalamaid ära.

Tol ajal töötasid mu vanemad Aegna saarel asunud pealinna ettevõtete puhkekodude komandantidena, mistõttu oli mul õnn veeta suved saarel. See oli õnn ja õnnetus: kui inimene viibib puhkusel, siis pole külaliste vastuvõtt alati tagatud. Ei ole solvumisväärne olukord, mil ootamatult üllatusliku võõruse puhul otsitu jääb leidmata!

Mu essee paberile tippimisest oli möödunud rohkem kui aasta. Ta oli ammu Soome läkitatud. Mis lausa kannale ei rõhu, kattub kiiresti unustusetolmuga.

Kui järgmisel sügisel linna naasin, kuulsin hämmastavat uudist: mind olevat soomlased otsimas käinud! Mind kohtamata, olid nad mingisuguse preemia mu ühingukaaslase kätte usaldanud. Mulle meenus essee! Olin võitnud esikoha! Sarnast juhtumit ei olnud ma isegi salaunistustes – kui neid oleks üldse siginenud – julgenud hellitada!

“Julge hundi rind on rasvane!” See rahvatarkus on nii mõnigi kord end õigustanud. Mind võlub mängulisus, hasart! Juhul, mil mu kuulmeisse puutub mis tahes ajude ragistamise võimalus, tõmbun pingule justnagu laskevalmis vibunöör; tähelepanu teravneb; mõtted liiguvad sihipäraselt. Materiaalne huvitatus taandub kaugusse, sest hasart on vallutanud mu olemuse!

Tänu Braille kirjale olen suutnud tegelda hinge rahuldavate hobidega! Need on minust eemale hoidnud laiskuse soosija, igavuse!

Aldo Kals, ajaloodoktor

28. novembril 2008 tähistas pimedatele ja nõrgaltnägijatele lastele määratud Tartu Emajõe Kool oma 125. aastapäeva. Nii väärika juubeli puhul kerkib õigustatud küsimus, kus on selle kooli algus, kus on selle kooli juured.

On teada, et kõnesoleva kooli avamine on kuidagi seotud 20. novembriga. Uurides aga ajaloodokumente, selgub, et nimetatud päeval 1925. aastal tähistati hoopis Tartu pimedate kutse- ehk töökooli 3. aastapäeva. Seega ei ole 20. november mitte Tartu Emajõe Kooli, vaid sõsarkooli sünnipäev. Küll sobib nimetatud daatum juubilari aupäevaks, nagu see ongi olnud kõik need senised 83 aastat.

Ometi ei ole 1925. aasta november Tartu Emajõe Kooli ajaloo seisukohalt päris tühi. Selle kuu esimesel päeval sai pimedate töökooli juhatajast Nikolai Müllerist ka pimedate laste algkooli juhataja kohusetäitja. Õigupoolest on see ainus kaalukas tõik, mis seostab Tartu Emajõe Kooli asutamist aastaga 1925. Nagu teada, algas tegelik õppetöö alles 1926. aasta esimestel kuudel.

Kas 1922. ja 1925. aasta on ikka eesti tüflopedagoogika sünniaastateks? Tegelikult ulatuvad mainitud eripedagoogika haru lätted juba aastasse 1883, mil rajati Tallinna pimedate kool. Ajavahemik selle sulgemisest 1914. aastal kuni Tartu pimedate töö- ja algkoolide avamiseni 1922. ning 1925. aastal on eesti tüflopedagoogika ajaloos jäänud seni "valgeks laiguks", kuhu püüame pisut selgust tuua.

1914. aasta algul nõudis saksa õppekeelega Tallinna pimedate kooli põhiline rahastaja, Petrogradi heategev asutus - Maria Pimedate Kuratoorium kooli üleminekut vene keelele. Et baltisakslastest koosnenud kooli haldusnõukogu ei soostunud selle ultimatiivse nõudmisega, katkes kuratooriumipoolne rahaline toetus ja õppetöö seiskus 1914. aasta mais. Vene ja baltisaksa marurahvuslaste kokkupõrkes said esmajoones kannatada pimedad eesti lapsed. Tallinna pimedate kool suleti, aga vajadus hariduse järele jäi. Pisut leevendas olukorda abi Petrogradi ja Riia pimedate koolidelt, kus eestlased mõnel määral aabitsatarkust ning käsitööoskust omandasid.

Pärast Vabadussõda püstitati kohe küsimus Tallinna pimedate kooli taasavamisest. Oli endastmõistetav, et õppetööd jätkatakse vanas koolimajas Tõnismägi 8. Seda taotletigi.

Ühtlasi oli ette näha, et kunagisele koolipiirkonnale (s.o. Põhja-Eestile ehk Eestimaa kubermangule) lisandub osa Riia pimedate kooli piirkonnast Lõuna-Eestis ehk endise Liivimaa kubermangu põhjaosa. See aga tähendanuks Tõnismäe koolihoones ilmset ruuminappust. Nimetatud asjaolu silmas pidades üritati saada lisaruume naabrusest Tuvi t. 12a. Mõistagi polnud kumbki maja tühi. Mõlemad hooned olid kasutusel üldhariduskoolidena. Kujunes välja kummaline olukord: pimedate koolile ei õnnestunud hankida isegi mitte oma endisi ruume Tõnismägi 8, rääkimata võõrastest. Bürokraatia murdmine oli probleemiks ka tollal. Kool ootas aga avamist.

Pärast tagajärjetuid katseid avada 1922. aastal pimedate kool Tallinnas või mõnes maakohas kerkis päevakorda selle rajamine Tartusse. Niisugust sammu on aga raske põhjendada. Oli ju pimedate kooli jaoks kõik vajalik Tallinnas olemas, Tartus aga mitte. Et pimedate kool avati, selles on suured teened 11. detsembril 1921 Tartus moodustatud Eesti Pimedate Hoolekande Seltsil "Pimedate Abi", meie tänase Eesti Pimedate Liidu eelkäijal. Tallinna pimedate kool oli määratud lastele ja seal anti üheaegselt nii üld- kui ka kutseharidust. Tartus otsustati need aga teineteisest lahutada, sest käsitööoskusi vajasid ka täiskasvanud. Niisiis avatigi 20. novembril 1922 Tartus Lina t. 6 pimedate kutsekool. 1925. aasta novembris jõuti aga lõpule pimedate laste algkooli avamise eeltöödega.

Kui Tallinna pimedate kool oleks näiteks 1922. aastal taas avatud pealinnas, poleks tekkinud mingit probleemi, kas endine sünniaasta 1883 jääb kehtima või mitte. Et sündmuste kulg oli teistsugune, kerkib paratamatult küsimus Tallinna ja Tartu pimedate kooli ajaloo järjepidevusest. Traditsiooniliselt sisaldab see nelja tahku: kas uue ja vana kooli vahel on mingit seost 1) koolitüübi, 2) maja ja inventari, 3) õpetajate ning 4) õpilaste osas. Kui need seosed on piisavad, on ka Tallinna ja Tartu pimedate kooli ajaloo järjepidevus tõestatud.

Vastused oleksid järgmised.

1. Kõnealune Tallinna ja Tartu kool oli määratud pimedatele.
2. Pimedate kool ei jätkanud 1922. ja 1925. aastal oma tegevust Tallinnas Tõnismägi 8, vaid Tartus Lina t. 6 ning Era t. 2. Vastupidisel juhul poleks millegi üle arutleda. Tallinna pimedate kooli inventari kohta luges meile juba tuntud N. Müller 14. jaanuaril 1922 toimunud seltsi "Pimedate Abi" eestseisuse koosolekul ette nimekirja neist varadest, mida saaks jätkuvalt kasutada Tartu pimedate koolis. Mõni, tõenäoliselt just sellise saatusega braikirjas õpik sattus omal ajal ka Eesti Pimedate Muuseumi.
3. Mis puutub saksakeelsesse ja -meelsesse õpetajaskonda, siis polekski sellel leidunud kohta eesti rahvuslikus tüflopedagoogikas. Pealegi olevat pärast 1914. aastat Tartusse elama asunud Tallinna pimedate kooli ülemat Elisabeth von Kawerit vene võimude poolt represseeritud.
4. Võiks arvata, et kaheksaks aastaks katkenud õppetöö tõttu ei tule õpilased Tallinna ja Tartu pimedate kooli vahelise ühenduslülina kõne allagi, aga päris nii see pole. Tõsi, algkooliealised õpilased olid nii-öelda üle aja kasvanud ja neid me 1925. aastal avatud koolist ei leia. Seevastu tõi 1914. aastal Tallinnas katkenud haridustee koguni kolm kasvandikku (Mihkel Grossi, Leena Paali ja Johannes Tõnne) Tartu pimedate töökooli. Neid ületulijaid olnuks rohkemgi (näiteks August Mägi ja Juhan Oberg), aga kutsekooli kitsad olud ei võimaldanud seda.

Tallinna ja Tartu pimedate kooli järjepidevuse nelja argumenti kaaludes langeb vaekauss ühise ajaloo kasuks. Just nii on olnud ka 1866. aastal asutatud, kuid 1924. aastal Vändrast Porkuni üle­viidud kurttummade kooliga.

Selline probleemi tõstatamine pole mitte täna päevakorda kerkinud. Asi oli arutusel juba 1983. aastal - Tallinna pimedate kooli sajanda sünnipäeva aegu. Konsulteeriti erapooletute asjatundjate, TÜ dotsentide Aleksander Elango ja Olaf-Mihkel Klaasseniga. Nad mõlemad olid Tallinna ja Tartu pimedate kooli ühise ajalookäsituse poolt. Sama meelt oli ka Tartu 2. Eriinternaatkooli tolleaegne juhtkond. Paradoks seisis selles, et kõik olid poolt, kuid vajalik otsus jäi tegemata. Niisugune käitumismall oli seisakuajale üsna tüüpiline. Küllap kardeti, et kuskil võimukoridoris võib keegi tõlgendada aastakümneid kehtinu muutmist mässumeelsusena, ja seepärast loobuti uuendusest. Teine paradoks oli selles, et toonane punane klikk eelistanuks valiku korral kindlasti sinimustvalgele 1925. aastale venelikku 1883. aastat, aga kool sellekohast soovi ei avaldanud. Nii või teisiti, ent 1983. aastal minetasime soodsa võimaluse oma ajaloo korrastamiseks.

1976. aastal küsiti Tallinna pimedate kooli endiselt kasvandikult haapsalulaselt Anton Koplikult, missugune oli tema kunagise kooli saatus pärast 1914. aastat. Hetkegi mõtlemata vastas ta magnetlindile, et kool viidi Tartusse. See, mis oli endastmõistetav kolmeklassilise haridusega elutargale vanale töömehele, ei olnud aastaid selge selle kooliajaloo küsimuse otsustajatele.

Louis Braille 200. sünniaastapäeva puhul lasti Belgias septembris 2009 käibele 2-eurone mälestusmünt. Selle kirjeldus on esitatud Euroopa Liidu Teatajas.

Mündi siseosal on kujutatud Louis Braille portree tema initsiaalide l ja b vahel, mis on kirjutatud Louis Braille loodud tähestikus. Portree kohal on kiri “LOUIS BRAILLE”. Portreest allpool aastaarvude 1809 ja 2009 vahel on mündi käibele lasknud riigi tunnus “BE”. Vasakul ja paremal on vastavalt rahapaja ja graveerija tunnus. Mündi välisosal on kujutatud Euroopa Liidu lipu 12 tähte.

Käibele lastud kogus oli 5 miljonit münti.

Euro käibemündid on maksevahendina kasutusel kogu euroalal. Euroala liikmesriigid ja riigid, kes on ühendusega sõlminud euro käibemüntide käibelelaskmist käsitleva kokkuleppe, võivad lasta käibele teatava koguse mälestusmünte, eelkõige tingimusel, et mälestusmündina kasutatakse üksnes 2-eurost münti.

Mälestusmüntide tehnilised omadused vastavad tavaliste euro käibemüntide omadustele, kuid nende liikmesriiki tähistaval küljel on mälestust jäädvustav motiiv, mis on riigi või Euroopa tasandil sümboolne.

Punktkirjas tähistusi on müntidel kasutatud varemgi.

Portaali braille.ch andmeil oli Itaalias kuni euro kasutuselevõtuni 500-liirisel mündil punktkirjas tähistus "L.500". Kiri oli aga raskesti eristatav ja sõrmega lugemiseks liialt väike.

USA-s anti 2003. aastal välja 25-sendine münt. Sellel oli Helen Kelleri portree ja tema nimi miniatuurses Braille kirjas. Münt oli pimekurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase sünniosariigi Alabama panus riigi “Quarter”-programmi.

Priit Kasepalu

• 1825-1829 Louis Braille töötas välja pimedate rahvusvahelise punktkirja.
• 1898 Peterburis trükiti väidetavalt esimesed eestikeelsed punktkirjas raamatud.
• 1922 Tartus valmistati esimesed säilinud eestikeelsed punktkirjas raamatud.
• 1930-1932 Tartus töötas riiklik punktkirjatrükikoda.
• 1962-1992 Tallinnas toimetati punktkirjas raamatuid riiklikus kirjastuses ja trükiti riiklikus trükikojas.
• 1994-2003 Tallinnas toimetati ja trükiti punktkirjas raamatuid sihtasutuses.
• 1999 Braille nimi anti asteroidile.
• 2001 Esmakordselt märgiti ülemaailmset punktkirjapäeva.
• 2003 Tartumaal Kavastu meierei seinal avati pimeda rahvajutustaja Kaarel Jürjensoni mälestustahvel, millel on tema nimi nii tava- kui ka punktkirjas.
• 2004 Punktkirjatrükikoda alustas tööd Eesti Pimedate Raamatukogu osana. Eestis märgiti esmakordselt ülemaailmset punktkirjapäeva.
• 2005 Kehtestati nõue, et uute ravimite pakenditel peab olema ka punktkirjas tähistus.
• 2006 Postimuuseumis korraldati näitus “Kuidas kirjutab see, kes ei näe?”
• 2008 Pärnus Rüütli platsil avati Eesti Vabariigi väljakuulutamise mälestusmärk, millel on
iseseisvusmanifesti tekst nii tava- kui ka punktkirjas. Loodi punktkirja tutvustav portaal braille.ee.